17. romaan

Norra kirjaniku Dag Solstadi „17. romaan” on introspektiivne ja rahulikult kulgev proosateos, mis jälgib ühe haritud ja korrektse mehe, lektor Bjørn Hanseni elu ja sisemaailma. Pealtnäha tavalise ametniku argipäev kätkeb endas sügavamat rahulolematust ja eksistentsiaalset igatsust. Teos algab hetkel, mil Hansen on kolinud uude linna, et alustada elu koos armastatuga, ent peagi selgub, et tema rahuotsingud on vastuolus sisemiste tõekspidamiste ja ootustega. Järgnevad aastad toovad kaasa ootamatuid valikuid, mille põhjuseid Solstad avab tasapisi, vältides dramaatilisi pöördeid, ent hoides pinget alal läbi vaoshoitud ja detailse stiili.

Romaan vaatleb elu tähenduse küsimust, mis ei tulene traagilistest sündmustest, vaid harjumuspärase ja ootuspärase elu kulgemisest. Peategelane loob iseendale olukorra, mis seab ta sotsiaalsesse ja moraalsesse äärmusesse – mitte mässu pärast, vaid vaikse, teadliku nihke kaudu. Solstad jälgib oma tegelast peaaegu neutraalse pilguga, võimaldades lugejal ise tajuda tema motiivide kahepalgelisust: kas tegemist on autentsuse taotluse või elu eest põgenemisega. Keeleliselt on teos tihe, kohati esseistlik, reflektiivne ja aeglaselt süvenev, pakkudes ruumi nii filosoofilisteks kui igapäevasteks mõttearendusteks.

Dag Solstad (sündinud 1941) on Norra kaasaegse kirjanduse üks olulisemaid autoreid, keda iseloomustab süvenemine indiviidi ja ühiskonna suhetesse ning eksistentsiaalsete teemade käsitlemine ilma sentimentaalsuseta. Tema romaanid on tihti üles ehitatud intellektuaalsele vaatlemisele ja argise elu analüüsile, pakkudes vastandust klassikalisele süžeele orienteeritud ilukirjandusele. „17. romaan” on näide Solstadi hilisest loomingust, kus elu pealispinna all peituv rahutus saab keskseks teemaks, ilma et see väljenduks valjuhäälse konfliktina. Tegu on romaaniga, mis eeldab aeglast lugemist ja mõtlikku vastuvõttu.