17. romaan

"Iga päev läks ta oma väikesest korterist elamiskõlbmatu üürimaja tagahoovi kuuri, kus asusid tema kontor ja ladu ning mille välisukse ees seisis vana kaubik. Igahommikuse jalutuskäigu juurde kuulus ka läbiastumine Postkontorist, kus ta tõi oma postkastist posti ära. Ühel päeval avastas ta, et muu posti vahele oli poetunud ootamatu kiri. Ta võpatas ning ruttas õhinal kontorisse, kus vaatas posti kohe läbi. Ta haaras kohe ootamatu kirja. See kandis Bø templit. Niisiis mitte Kongsvinger. Aga äkki on ta ära kolinud, mõtles ta. Vaja järele uurida. Aga mitte kohe. Kõigepealt päevatöö. Kaup klientidele kätte toimetada, see ei võtnud kuigi kaua, neid jäi aina vähemaks, kuid oli aina piisavalt, et asja käigus hoida. Seejärel tagasi kontorisse raamatupidamist tegema. Seegi läks nüüd nobedamalt, sest kui on vähem kliente, siis on vähem ka raamatupidamiskandeid. Seejärel koju. Ta läks oma väikesesse korterisse. Otsis välja eelmise kirja. Võrdles ümbrikel käekirja. Jah, tundus olevat sama käekiri. Ta ei olnud sada protsenti kindel, aga kaldus arvama, et see on sama käekiri, ehkki kirjutatud erinevate sulepeadega ning peaaegu kaheksa-aastase vahega. Äkitselt rebis ta lahti selle kirja ümbriku, mille oli saanud esimesena ja mis oli oodanud ligemale kaheksa aastat."
Norras elava klassiku "17. romaan" on järg 1992. aastal ilmunud "11. romaanile" ja räägib romaanitegelase edasistest valikutest pärast vanglakaristuse kandmist. Nagu nii mitmes teises Solstad`i teoses, on ka siin puutepunkte Henrik Ibseni loominguga. Nendele seostele juhib tähelepanu norra kirjandusteadlase Tor Bomann-Larseni järelsõna.