Sulismadu

D. H. Lawrence’i romaan „Sulismadu“ viib lugeja revolutsiooniaegsesse Mehhikosse, kus iirlanna Kate Leslie satub ootamatult kahe mehe maailma. Üks neist on indiaanlasest kindral don Cipriano, teine tema sõber, ajaloolane ja arheoloog don Ramón. Mõlemad mehed on haaratud püüdest taaselustada asteekide iidne Quetzalcoatli kultus ning Kate tõmmatakse nende ideede ja rituaalide lummusesse. Alguses on ta võõrastav ja tõrges, kuid järk-järgult muutub naine osa sellest vaimse ja füüsilise intensiivsuse ringist, mis viib ta kokku nii paganlike rituaalide kui ka kirgliku, ent hirmutava armastusega.

Romaan põimib endas müstilisi elemente ja kultuuride vastandusi, näidates, kuidas põlisrahva ürgsed instinktid ja looduslähedus seisavad silmitsi lääneliku ratsionaalsuse ning tsivilisatsiooni hingetusega. Kate teekond Mehhikos ei ole pelgalt geograafiline rännak, vaid ka vaimne ja kehaline allumine võõrale, sageli ähvardavale maailmale. Lawrence seob süžeesse nii kirge, hirmu kui ka religioosset müstikat, luues pildi kultuuride kokkupõrkest, kus lääne inimese sisemine tühjus saab peegeldatud põlisrahva intensiivse elutajuga.

David Herbert Lawrence (1885–1930) oli inglise kirjanik, poeet ja esseist, keda tuntakse eeskätt inimpsüühika süvitsi uurimise ning ühiskondlike tabude murdmise poolest. Tema loomingus on keskne koht seksuaalsusel, kirgedel ja inimese suhestumisel looduse ning kultuuriga. Tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid „Oodake armastajat“ („Sons and Lovers“), „Naised armastajad“ („Women in Love“) ja „Leedi Chatterley armuke“ („Lady Chatterley’s Lover“), mis tekitasid ilmudes palju vastukaja. „Sulismadu“ on üks tema hilisemaid romaane, kus ta käsitleb võõra kultuuri ja lääne inimese eksistentsiaalsete otsingute kokkupuutepunkte, peegeldades autori enda reisikogemusi Mehhikos.