Pojad ja armastajad

Romaan „Pojad ja armastajad“ kuulub D. H. Lawrence’i loomingu kesksete teoste hulka ning seda peetakse tema esimeseks tõeliseks meistriteoseks. Teose aluseks on osaliselt autobiograafilised kogemused, mille autor on põiminud kirjanduslikku vormi. Lugu viib lugeja Inglismaa kaevurikülla Bestwoodi, kus Morelite perekond püüab toime tulla nii majanduslike raskuste kui ka sisemiste pingetega. Romaani keskmes on poeg Paul, kelle areng ja identiteediotsingud kujunevad tihedalt seotuks ema ja isa vastandlike iseloomudega. Lawrence uurib peene psühholoogilise pilguga, kuidas perekondlikud suhted ja lapsepõlvekogemused mõjutavad täiskasvanuea valikuid.

Teos pakub mitmekihilist vaadet perekonna sisemisele dünaamikale, kus ema ja isa suhe kujundab kogu pere õhustikku. Ema haritum ja idealistlikum ellusuhtumine satub pidevasse konflikti isa joomarluse ja praktilise hoolimatusega. Sellises keskkonnas kasvab Paul, kes püüab leida oma teed, kuid jääb ema mõjuvõimu ja kiindumuse varju. Lawrence’i jutustus näitab, kuidas ema ja poja liigne lähedus võib takistada poja iseseisvumist ja mõjutada tema suhteid naistega. Nii muutub romaan mitte ainult perekonnasaagaks, vaid ka uurimuseks armastuse, sõltuvuse ja vabaduse keerukatest seostest.

David Herbert Lawrence (1885–1930) oli inglise kirjanik, kelle looming ulatub luulest ja esseedest kuni romaanide ja novellideni. Tema teosed tekitasid sageli poleemikat, sest ta käsitles julgelt inimeste intiimseid tundeid ja sotsiaalseid tabusid. Lawrence’i loomingus on keskne koht inimese sisemisel vabadusel ja ihade mõistmisel, samas kui teda mõjutasid tugevalt ka tema enda lapsepõlvekogemused kaevurikülas. „Pojad ja armastajad“ on üks esimesi romaane, kus need kogemused said kunstilise väljenduse, ning see jääb oluliseks lüliks tema hilisema loomingu ja Inglise 20. sajandi kirjanduse arengus.