Neitsi ja mustlane

D. H. Lawrence’i lühiromaan „Neitsi ja mustlane” käsitleb vastuolusid inimloomuse, tsiviliseerituse ja ürgse elutunnetuse vahel. Teose keskmes on noor naine, kes satub keskkonda, kus tema senised arusaamad maailmast, voorusest ja enesemääramisest pannakse proovile. Kohtumine metsiku ja vaba mustlasega äratab temas seni allasurutud ihad ja sisemise vabaduse igatsuse. Lugu muutub omamoodi rituaalseks vastandumiseks – neitsi ja mustlase suhe ei ole pelgalt isiklik, vaid sümboliseerib tsiviliseeritud maailma konflikti loodusliku eluvaistuga.

Romaan on kompaktne, ent tihe kujundite ja tähenduste poolest. Lawrence ei taotle psühholoogilist süvakaemust klassikalises mõttes, vaid kasutab tegelasi ja olukordi ideeliste pingete kandjatena. Ta kutsub üles lahkuma „masinlikust tsivilisatsioonist”, ent samas tajub selle kutse lootusetust – maailm ei pöördu tagasi ürgsete väärtuste juurde. Seksuaalsus, loodusjõud ja sisemine vabadus on tema jaoks elu põhialused, kuid nende taasavastamine on keeruline, vastuoluline ja tihti ühiskondlike piiride tõttu läbikukkumisele määratud. Teksti toon on seetõttu ühtaegu joovastav ja ette määratud kaotusele, mida kirjanduskriitik George Orwell on nimetanud Lawrence’i eksistentsiaalseks pessimismiks.

D. H. Lawrence (1885–1930) oli inglise kirjanik, luuletaja ja esseist, kelle loomingus on keskne koht seksuaalsuse, looduse ja indiviidi vabaduse teemadel. Teda on sageli peetud vastuoluliseks autoriks, kuna tema teosed seadsid kahtluse alla ühiskondlikud normid ja moraalikäsitlused. „Neitsi ja mustlane” ilmus postuumselt 1930. aastal ning kuulub tema hilisemate, lühemate proosatekstide hulka. See on näide Lawrence’i sügavalt isiklikust maailmakäsitlusest, kus vabaduse ja looduse otsing sulandub eksistentsiaalse tunnetusega, et inimese võõrandumine iseendast on paratamatu ja sügavale ulatuv.