Lepatriinu

D. H. Lawrence’i „Lepatriinu“ on inglise kirjaniku lühiromaani „The Ladybird“ eestikeelne väljaanne, mis ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas 2000. aastal kirjastuse Perioodika väljaandel. Tõlkija on Aet Varik ja kujunduse autor Jüri Kaarma. Teos räägib Esimese maailmasõja järgsetest aastatest, mil Londonis elav aadlidaam Lady Beveridge kohtub haiglas paranema saadetud saksa sõjavangi kaptenliga. Vestlustest ja vaimsetest kokkupõrgetest kujuneb lugu, kus kirg, võim ja isiklikud veendumused põimuvad sõjajärgse pettumuse ja tühjusetundega. Lugu liigub psühholoogilise draama võtmes, keskendudes tegelaste sisemisele pingele ja tunnetuslikule muutusele.

„Lepatriinu“ ilmumine Loomingu Raamatukogus andis Eesti lugejale võimaluse tutvuda Lawrence’i loominguga väljaspool tema tuntumaid romaane nagu „Armsamees“ või „Vikerkaaremaa“. Tekst säilitab autori omase, vahel provokatiivse lähenemise armastusele ja sõltumatusele, kuid on vormilt kompaktsem ja intiimsem kui tema pikemad proosateosed. Tõlkes on edasi antud nii Lawrence’i tihe metafoorikasutus kui ka tema huvi inimpsüühika varjatud kihtide vastu. Loo tegevus on piiratud väheste tegelastega, kuid nende dialoogid ja vaikivad pinged loovad laia taustapildi ajastust, mil vanad väärtused ja hierarhiad olid lagunemas.

David Herbert Lawrence (1885–1930) oli Inglismaa kirjanik, luuletaja ja esseist, kelle looming hõlmab nii proosat, draamat kui ka kriitilisi kirjutisi. Tema teosed uurivad sageli inimestevahelisi suhteid, seksuaalsust ja vabaduse ning sõltuvuse piire. Lawrence’i loomingut on eluajal ja ka hiljem saatnud nii tunnustus kui ka vastuolud, sest ta käsitles teemasid, mida tollases ühiskonnas peeti provokatiivseks. Tema teosed, sealhulgas „Sons and Lovers“, „Women in Love“ ja „Lady Chatterley’s Lover“, on pälvinud klassiku staatuse ning mõjutanud 20. sajandi inglise kirjanduse arengut.