Lady Chatterley armuke

D. H. Lawrence’i romaan „Lady Chatterley armuke“ räägib loo krahvinna Constance Chatterleyst, kelle abikaasa Sir Clifford on Esimese maailmasõja järgselt halvatuks jäänud. Noore naise elu muutub tühjaks ja üksluiseks, kui ta leiab end lõksus külmas ja emotsionaalselt kurnavas abielus. Kui ta kohtab metsavahti Oliver Mellorsit, tekib nende vahel kirglik ja piinlikkust trotsiv suhe, mis seob nad esmalt füüsiliselt, kuid areneb ka sügavamaks vaimseks sidemeks. Teos uurib inimlikke ihasid ja armastuse transformatiivset jõudu, heites samal ajal kriitilise pilgu klassisüsteemile ja tööstusühiskonna vaimsele tühjusele.

Lawrence’i tekst on tuntud oma siira kehalisuse kujutamise poolest, mis avaldamisajal tekitas laialdast pahameelt ja sensuuri. Just seksuaalsuse otsene käsitlus ning autori katse taastada inimese seos looduse ja instinktidega tekitasid vastuolu tolleaegse moraaliga. Romaani ülesehitus kulgeb aeglaselt, jälgides peategelase sisemist teekonda – alates üksildusest ja rahulolematusest kuni vabanemise ja eneseleidmiseni. Constance’i ja Mellorsi suhe peegeldab autori veendumust, et vaimne ja füüsiline ühendus võivad olla tervikliku elu aluseks. Klassipiiride ja ühiskondlike ootuste ületamine on osa suuremast otsingust elususe ja tõesuse järele.

David Herbert Lawrence (1885–1930) oli inglise kirjanik, kelle looming keskendub tihti inimpsüühika, looduse ja tsivilisatsiooni vastandamisele. Teda on nimetatud modernismi oluliseks esindajaks, kuid tema loomingu emotsionaalsus ja ürgsus eristavad teda mitmest kaasaegsest. Lawrence’i loomingut on korduvalt tsenseeritud, kuid aja jooksul on tema teosed leidnud kindla koha kirjandusloos just julguse ja aususe tõttu. „Lady Chatterley armuke“ kuulub tema tuntumate romaanide hulka ning on jäänud kultuurilooliselt märgilise tähendusega teoseks ka pärast esmapublikatsiooni.