Ema ja tütar

D. H. Lawrence’i Ema ja tütar on lühike proosatekst, mis kujutab kahe naise – keskealise ema ja tema noore tütre – omavahelist suhet ning selle kaudu avalduvaid pingeid, ootusi ja vastasseise. Teos keskendub vaiksele igapäevaelule, milles väikestest žestidest, mõtetest ja lausumata jäänud sõnadest kujuneb pingeväli. Tütar otsib väljapääsu rutiinist ja piirangutest, ema aga püüab säilitada korda ja harjumust. Suhe ei ole ainult põlvkondlik konflikt, vaid ka peegeldus erinevatest arusaamadest elust, kohustustest ja enesemääramisest.

Tekst liigub aeglaselt, jäädes tihti vaatluse tasandile. Tunded ja hoiakud ei väljendu otseselt, vaid ilmnevad tegevusetuses, möödarääkimises või kehalistes reaktsioonides. Lawrence’i stiil on napp ja keskendunud, vältides liigset seletamist, mis jätab lugejale võimaluse ise lugeda tähendusi vaikuse ja sõnade vahele.

Lugu ei kulmineeru suure sündmusega, vaid jääb avatuks ja vaoshoituks. Ema ja tütre suhe ei jõua leppimiseni ega täieliku lahknemiseni, vaid peegeldab jätkuvat pinget, mis eksisteerib koos eksisteerimise ja eraldumise vahel. Teos sobitub Lawrence’i loomingu üldisesse käsitlusse inimsuhete keerukusest ja läheduses peituvast distantsist.