Armastavad naised

D. H. Lawrence’i romaan „Armastavad naised“ keskendub kahe õe, Ursula ja Gudrun Brangweni, elule ja armusuhetele Inglismaa tööstuslinnakeses ning hiljem Baierimaal. Teos kujutab inimeste sisemisi pingeid ja emotsionaalset kasvu ajal, mil ühiskond on läbimas olulisi muutusi. Ursula suhe kooliinspektor Rupert Birkiniga ja Gudruni kirglik läbikäimine tööstur Gerald Crichiga on romaani keskmes, peegeldades erinevaid lähenemisi armastusele, vabadusele ja sõltumatusele. Lawrence seob intiimse psühholoogilise analüüsi laiemate ühiskondlike ja kultuuriliste küsimustega, tuues esile tööstusühiskonna mõju inimhingele ja suhetele.

Romaan on tihe ja mõtlik, selle stiil kombineerib detailset sisekõne filosoofiliste arutluste ja intensiivsete dialoogidega. Lawrence uurib, kuidas sugudevahelised suhted võivad olla korraga nii loovad kui hävitavad, pakkudes nii vaimset kui füüsilist lähedust, aga ka haavatavust ja võimumänge. Ursula ja Ruperti suhe sümboliseerib ideaali, milles mõlemad partnerid on võrdsed ja vabad, samas kui Gudruni ja Geraldi kokkupõrked toovad nähtavale võitluslikkuse ja kontrollisoovi. Teose hilisemad stseenid Saksamaal muutuvad sümbolistlikumaks, peegeldades armastuse piire ja inimese eksistentsiaalset üksindust looduse ja tsivilisatsiooni vahel.

D. H. Lawrence (1885–1930) oli üks 20. sajandi mõjukamaid inglise kirjanikke, keda huvitasi inimpsüühika sügavused, kehalisus ja inimese seotus loodusega. Tema looming tekitas oma ajas sageli vastakaid arvamusi, kuna ta käsitles seksuaalsust ja isiklikke suhteid toona harjumatus aususes. Lawrence’i keelekasutus ja maailmatunnetus muudavad tema romaanid nii poeetiliseks kui ka ideeliselt väljakutsuvaks. „Armastavad naised“ ilmus esmakordselt 1920. aastal ja kuulub tema küpsesse loominguperioodi, pakkudes mitmekihilist pilku modernsesse inimese olemusse ja igatsusse tõelise sideme järele.