Kriket Poolas

Curzio Malaparte’i lühijutt „Kriket Poolas“ on intensiivne, groteskne ja tugevalt sümbolistlik tekst, mis käsitleb sõja, kultuuri ja vägivalla kokkupõrget absurdi võtmes. Lugu asetub Teise maailmasõja konteksti, kus pealtnäha süütu ja rafineeritud kriketimäng muutub vägivaldseks ja hävitavaks rituaaliks. Malaparte asetab mängu tegevuspaigaks Poola, riigi, mis oli ise sõjasündmuste hammasrataste vahel, ja kasutab seda geograafilist ning poliitilist asendit sümboolselt – Lääne kultuuri ja barbaarsuse piiril seisva ruumina. Kriket, mis on traditsiooniliselt seotud Inglise koloniaalse ja distsiplineeritud maailmaga, omandab loos ebamaise, peaaegu deemonliku tähenduse.

Tekst on oma tonaalsuselt irooniline, isegi satiiriline, kuid alltekstis kannab see sügavat traagikat. Malaparte näitab, kuidas kultuur ja vägivald võivad sulanduda ühtseks, võõristust tekitavaks tervikuks, kus inimlikkus kaob vormi taha. Tegelased on samal ajal ülevad ja grotesksed, tseremoniaalsed ja jõhkrad – nad täidavad rolle, milles kaob isiklik vastutus. Autor ei keskendu konkreetsetele ajaloolistele faktidele, vaid loob kujundlikku maailma, kus üksik sündmus muutub metafooriks kogu Euroopa moraalsele segadusele. Lugeja jääb lugu jälgides ebamugavusseisundisse, milles ei ole selge, kas toimuvale tuleks reageerida naerdes, kohkudes või mõeldes.

Curzio Malaparte (1898–1957) oli Itaalia kirjanik, ajakirjanik ja diplomaat, tuntud oma vastuolulise elu ja ereda, stilistiliselt julge loomingu poolest. Tema tuntumad teosed, nagu „Kaputt“ ja „Nahk“, käsitlevad sõja eetilist absurdi ja inimese alandamist tsiviliseeritud maailma varjus. „Kriket Poolas“ kuulub tema lühiproosa hulka ning pakub kontsentreeritud kujul samu teemasid – sõda, esteetika, ideoloogia ja kehaline vägivald ühes narratiivses pingeväljas. Eesti keeles ilmunud tõlge annab hea võimaluse tutvuda Malaparte’i kompromissitu ja ebamugava maailmatunnetusega, mis jätab jälje ka pärast viimase lause lugemist.