Kriket Poolas

1941. aasta aprillis sõitsin Belgradist Zagrebisse.
Sõda Jugoslaaviaga oli lõppenud mõni päev varem. Kroaatia vabariik oli äsja sündinud. Zagrebis valitses nüüd Ante Pavelic oma ustavate bandega. Kõigis külades olid kleebitud üles Ante Pavelici. Kroaatia poglavniku hiiglasuured portreed, ühtlasi ka manifestid, proklamatsioonid ja uue riigi korraldused. Need olid esimesed kevadpäevad: hõbedane läbipaistev uduvine kerkis Doonault ja Dravalt. Fruska Gora künkad sulasid viinamägede ja viljapõldude laugjateks rohelisteks laineteks. Viinamägede hele ja viljapõldude tume rohelus ühinesid valguse ning varjude mängus siidjalt sinise taeva all. Esimesed ilusad ilmad pärast mitut nädalat vihma; teed meenutasid poriojasid. Olin sunnitud peatuma Ilokis, poolel teel Novi Sadi ja Vukovari vahel, et seal ööd veeta. Linnakese ainsas võõrastemajas sõin õhtust. Ühise laua taga istusid koos relvastatud talupojad ja sandarmid, Serbia mundris ja Kroaadi täht rinnal ühtlasi mitu sõjapõgenikku, kes olid praamiga Palankast Ilokisse jõudnud.