Okseoksjon

Luulekogu „Okseoksjon” koondab Contra viimaste aastate sõnamängulisi tekste ühte tervikusse. Teos paneb tähele, kuidas rütm, riim ja sarnakõlalised sõnad käivitavad pildi, ning laseb keelel iseenda peale komistada. Kogumik liigub lühikeste palade kaupa; iga luuletus tõstab esile ühe keerdkäigu, mille järel lugeja näeb lihtsat fraasi uues valguses. Raamat ei püüa ühtset lugu jutustada, vaid kasutab rida iseseisvaid käike: töö, kodu, ajaleht, kohalik kõnepruuk, popkultuur, ametinimetused, ametlik sõnavara. Nendest saab väike labor, kus keel ise osaleb katsetes. Üksikud motiivid korduvad teistsuguse rõhuga; see loob tempos tunde, et autori pilk ei köitu suurest poosist, vaid igapäevasest ja ajuti robustsest kõnest. Mõni tekst lõikab teravalt, mõni toob naeratuse, mõni pöörab tähenduse pahupidi ja jätab lause teadlikult loperdama. Nii sünnib lugemisviis, kus lugeja ots teeb töö lõpuni, tõlgendab ja paneb rõhud ise paika.

Raamat ehitab maailma, kus luuletus käitub ühtaegu nalja ja märkusega. Keelemäng sünnitab tähenduse, mitte vastupidi. Üks tekst tõstab välja ülemuse ja alluva suhestumise, teine kuulab rahvapärasust, kolmas proovib ametliku keele jäikust. Kordusi kasutatakse nagu haake: sama sõna tõmmatakse ritta, kuni helin muutub tüvemurdeliseks rütmiks. Lühivorm soosib pööret viimases reas, ent kogumik ei otsi ainult puänti; sageli on tulemus tähelepanek, mis ei vaja moraali. Lugeja satub keskkonda, kus „vale” rütm osutub õigeks, kus labane sõna osutab tabavalt nähtusele, millest viisakas keel mööda libiseb. Nii õnnestub teosel näidata eesti keele suurt varu: sünonüümide taga on kõlakihi kihistus, mille peal naljal ja tõsidusel on ühine pind. Kogumik ei lahterda, vaid laseb toonidel koos elada.

Contra (kodanikunimega Margus Konnula) on Võrumaalt pärit luuletaja ja tõlkija, kelle tekstides on püsiv side kõnekeele ja kohaliku registriga. Ta alustas avalikkuses pseudonüümi all 1990. aastate keskpaigas, töötas enne kirjutamisele pühendumist Urvastes postiljoni ja postiülemana ning on seejärel tegutsenud vabakutselise autorina. Tema loomingus on rohkelt luulekogusid ja tõlkeid; ta kuulub Eesti Kirjanike Liitu ning on olnud seotud Tartu noorte autorite ringiga. Gravitatsioonipunkt asub tal sageli lühivormis, kus napp rida teeb töö ära ja mõte jääb järelkõlaks. „Okseoksjon” asetseb selles reas selgelt: see ei ehita monumenti, vaid kuulab kõne, testib selle elastsust ja osutab, kui paindlikuks üks keel saab muutuda, kui lasta tal mängida.