Prints Caspian

Romaan jätkab Pevensie’de laste imelist teekonda maailma, kus headuse ja kurjuse, mälu ja unustuse piirid on alati liikumises. Lugu algab hetkest, kui lapsed – Peter, Susan, Edmund ja Lucy – ootavad rongijaamas ning satuvad ootamatult tagasi Narniasse. Kuid aeg selles maailmas kulgeb teisiti: sajandid on möödunud, nende endine kuningriik on varemetes ja rahvas on kaotanud oma hääle. Nii algab rännak, mille eesmärk on taastada vana Narnia vabadus ja tuua troonile õiguspärane pärija prints Caspian. Ta on noor mees, kes peab võitlema oma onu, kuningas Mirazi türannia vastu, et taastada õigluse ja maagia tasakaal. Pevensie’dest saavad tema liitlased, kelle usk ja julgus on ainsad relvad maailmas, kus imed on unustatud ja võim on muutunud hirmuks. Lugu räägib ennekõike usu jõust – sellest, kuidas usk nähtamatusse võib muuta maailma.

«Prints Caspian» erineb eelmistest osadest oma tooni ja sügavuse poolest. Kui varasem seiklus «Lõvi, nõid ja riidekapp» oli lapsepõlve süütuse ja avastamisrõõmu lugu, siis siin seisavad tegelased silmitsi kahtluse, julguse ja kasvamise teemadega. Lewis näitab, kuidas usk ei ole enam iseenesestmõistetav – seda tuleb teadlikult taastada, nagu Narnia ise tuleb taastada lagunemise ja unustuse alt. Süžee ühendab klassikalise fantaasiaseikluse ja allegooria, kus looduse, loomade ja inimeste maailmad on seotud sama moraalse korra kaudu. Aslan, lõvi ja Narnia vaimne süda, ilmub taas kui jõud, mis ei käsuta, vaid kutsub. Tema kohalolu meenutab, et imed ei kao kuhugi – nad kaovad ainult siis, kui inimene lakkab neid nägemast. Nii saab seiklusest rännak kahtluse ja usu vahele, mille lõpus lapsed mõistavad, et tõeline kangelaslikkus seisneb mitte võidus, vaid valmisolekus uskuda ja tegutseda isegi siis, kui maailm näib vaikiv.

Clive Staples Lewis (1898–1963) oli briti kirjanik, teadlane ja esseist, kes on tuntud eelkõige oma fantaasiasarja «Narnia kroonikad» autorina. Tema looming ühendab müüdi ja kristliku sümboolika, luues maailmu, kus moraalne tähendus on kätketud seikluslikesse lugudesse. Lewis oli Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli õppejõud, kes tegeles keskaja ja renessansi kirjanduse uurimisega ning kuulus sõpruskonda Inklings, kuhu kuulus ka J. R. R. Tolkien. Tema kirjutised, nii ilukirjanduslikud kui teoloogilised, rõhutavad inimese vaimset teekonda ja kujutlusvõime tähtsust. «Prints Caspian» väljendab neid teemasid allegoorilisel moel: see on lugu maailma taastamisest, aga ka inimese sisemisest taassünnist. Lewis näitab, et lapsepõlv ja usk ei kao koos vanusega, vaid võivad saada uue kuju – mälu, kujutlusvõime ja lootuse kaudu, mis hoiavad elus maailma, kus headus ei ole kunagi lõplikult kadunud.