Lihtsalt kristlus

Selles peatükis tahan selgitada, mida kristlased nimetavad usuks. Esmapilgul tundub, nagu kasutaksid nad sõna "usk" kahes tähenduses, ja sellepärast käsitlen ma neid eraldi. Esiteks on usk lihtsalt suhtumine kristlikku õpetusse kui tõesse ja selle tõe omaksvõtmine. See on võr dlemisi lihtne. Aga paljud inimesed ei saa aru, nagu ka mina ei saanud kaua aega aru, miks peavad kristlased usku mingiks eriliseks vooruseks. "Kuidas saab usk olla voorus," küsisin ma, "ja mida on moraalset või ebamoraalset selles, kas ma usun mingeid väiteid või mitte?" Olin veendunud, et iga täie aruga inimene võtab mingi väite omaks või heidab kõrvale mitte sellepärast, et see talle meeldib või ei meeldi, vaid sellepärast, et see tundub talle kas õige või vale. Kui ta oma hinnangutes eksib, ei tähenda see veel, et ta oleks halb inimene, vaid näitab ainult, et ta pole eriti taibukas. Aga kui ta surmiks uskuma sellele vaatamata, et peab tõendusmaterjali ebapiisavaks, oleks ta lihtsalt rumal.Selline on minu seisukoht ka praegu. Aga tookord arvasin ma, ja paljud arvavad siiani, et kui inimese mõistus kord midagi omaks võtab, siis peab ta seda automaatselt tõeks ka edaspidi, kuni mingi konkreetne põhjus sunnib teda oma seisukohta muutma. Ma arvasin, et inimest juhib üksnes mõistus. Aga see pole õige.