Ariane

Claude Anet’ romaan „Ariane” on peenelt komponeeritud armastuslugu, mille keskmes on kahe erinevast põlvkonnast ja maailmapildist pärineva inimese suhe. Esmakordselt 1920. aastatel ilmunud teos toob lugeja ette noore neiu ja temast märksa vanema mehe vahelise lüürilise, kuid samas vastuolulise suhte. Raamat on kirjutatud päevikuvormis, mis võimaldab sügavat sissevaadet noore Ariane’i sisemaailma – tema tundlikkusesse, teadmatusse ja eneseotsingutesse. Lugu kulgeb järk-järgult, rõhutades psühholoogilist arengut ja suhete keerukust rohkem kui dramaatilist tegevust. Ariane’i peategelaskuju kaudu esitatakse küsimusi kire, vabaduse ja identiteedi kohta.

Romaani tegevustik leiab aset Euroopa suurlinnade kultuurilises ja moraalses virvarris, kus traditsiooniline moraal ja uued vabadused põrkuvad. Ariane on intelligentne ja iseseisvust ihaldav noor naine, kelle suhe kogenud mehega toob kaasa eneseanalüüsi ja sisemisi vastuolusid. Mees, kes algselt on vaimustuses Ariane’i nooruslikkusest ja elujõust, satub lõpuks vastamisi sellega, et ta ei suuda teda täielikult mõista ega kontrollida. Anet käsitleb neid arenguid tundlikult ja detailirohkelt, kuid hoidub hinnangu andmisest, jättes lugejale vabaduse tõlgendada suhte sügavamat tähendust ise.

Claude Anet (1868–1931) oli prantsuse kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus põimuvad psühholoogiline täpsus ja esteetiline tagasihoidlikkus. „Ariane” on tema tuntuim teos, mille põhjal on tehtud ka mitmeid ekraniseeringuid, neist kuulsaim Ernst Lubitschi film „Ariane – armulugu” (1957). Anet oli huvitatud individuaalsest kogemusest ja inimese sisemisest vabadusest, mis kajastub ka tema kirjandusstiilis – selge, täpne, emotsionaalselt tasakaalukas. 1993. aastal ilmunud eestikeelne väljaanne toob selle modernistliku armastusloo uue lugejaskonnani, säilitades romaani algse tundlikkuse ja mõtliku tooni.