Tõeprojekt

Clare Pooley romaan „Tõeprojekt“ („The Authenticity Project“) toob kokku kuus võhivõõrast inimest, kelle elud põimuvad juhusliku, ent mõjusa käsitsi kirjutatud vihiku kaudu. Kõik algab sellest, kui eakas kunstnik Julian Jessop jätab oma ausa ja avameelse looga märkmiku ühe Londoni kohviku lauale lootuses, et keegi loeb selle läbi, kirjutab enda tõe ja annab vihiku edasi. Vihik satub mitme inimese kätte – nende hulgas on kohviku omanik Monica, narkosõltuvusest taastuv Hazard, rase Austraalia blogija Alice ja teised –, ning igaühe avameelsus käivitab ahela, mis muudab osalejate eluviisi, hoiakuid ja omavahelisi suhteid.

Lugu liigub vaheldumisi erinevate tegelaste vaatenurkade kaudu, paljastades, kuidas igaüks neist hoiab kinni kuvanditest, mida nad maailmale näitavad, ning varjab haavatavust, üksindust ja kaotusi. Vihikust saab omamoodi pääsetee, mis annab neile võimaluse olla aus mitte ainult teiste, vaid eelkõige iseenda suhtes. Romaan käsitleb eneseleidmist ja kogukonna kujunemist tänapäeva suurlinna anonüümsuses, kus juhuslik kokkupuude võib saada elu pöördepunktiks. Kuigi teemad on tõsised – sõltuvus, kaotus, hirm vananemise ees, emaduse surve –, säilitab teos kerge tooni ja lootusrikka alatooni, mis teeb selle kergesti loetavaks ja emotsionaalselt rahuldust pakkuvaks.

Clare Pooley on briti autor, kes sai algselt tuntuks oma isikliku blogi kaudu, kus ta jagas võitlust alkoholismiga ja püüdu elada ausamat elu. „Tõeprojekt“ on tema esimene ilukirjanduslik romaan, mis on saanud tunnustust oma südamlikkuse ja siira tonaalsuse poolest. Pooley oskab ühendada sotsiaalse eraldatuse teema eluliste tegelaste ja õrna huumoriga, luues loo, mis julgustab nii aususele kui avatusele. Tema tegelased ei ole täiuslikud, ent nende haavatavus teeb nad tõeliselt usutavaks ning lugu ise kutsub lugejatki mõtlema, milline oleks tema enda „tõde“, kui see peaks vihikulehele kirja saama.