Tangomängija

Romaan „Tangomängija“ jutustab Ida-Saksamaa mehe Hans-Peter Dallowi elust läbi üheainsa, ent tähendusliku episoodi – ta saab loa sõita Nõukogude Liidust läände, et külastada haigeid sugulasi. See haruldane privileeg avab ukse mitte üksnes geograafilisele, vaid ka sisemisele rännakule. Christoph Hein kasutab seda lihtsat lähtekohta, et luua terav portree inimesest, kes on harjunud elama surve all, kohanduma ja vältima vastuseisu. Hans-Peter on näiliselt tavaline kodanik – ent tema minevikus peitub otsus, mis määras kogu ta hilisema elu. Küsimus, miks just tema pääseb välismaale, annab teosele alul nähtamatu, ent üha tugevneva pingestatuse.

Romaan areneb rahulikus tempos, kuid psühholoogiline pinge kasvab iga leheküljega. Hein uurib, kuidas süsteemne allasurumine kujundab inimest, kes väldib otsustamist, peidab end mugavuse ja halluse taha. Tangomängija on sümbol: oskus liikuda etteantud piirides, teha justkui midagi vabalt, ent samal ajal järgides rangeid reegleid. Dallow ei ole mässaja, ta on kohaneja – ja selles peitubki autori kriitiline pilk. Lääs, mille ta avastab, ei paku pelgupaika ega vabanemist, vaid peegeldab tagasi tema enda tühjust ja igatsust selguse järele. Tulemuseks on napp, kuid mõjuv romaan sisemisest tardumusest ja mineviku painest, mida ei saa muuta isegi vabadus.

Christoph Hein (sündinud 1944) on saksa kirjanik ja näitekirjanik, kes on tuntud oma kainelt täpse ja emotsionaalselt vaoshoitud stiili poolest. Tema looming keskendub sageli idasaksa ühiskonna varjukülgedele ning nendele psühholoogilistele jälgedele, mida diktatuurirežiim üksikisikule jätab. „Tangomängija“ ilmus 1989. aastal, vahetult enne Berliini müüri langemist, ja peegeldab seda ajastut tabavalt. Hein ei paku suuri vastuseid, vaid loob keskkonna, kus lugeja peab ise tunnetama, kuidas vaikimine, kohanemine ja sisemised kompromissid kujundavad inimese saatust.