Tuba hommikueinega

Veendusin (ametlikult kontrollimata) jaamakaalul, et ma liigset pagasit kaasa ei tassi: muidu pean ülekaalu eest hinnalisa maksma. Üle 20 kilogrammi ei tohi mul ühes olla. Plastikust talongile vastavalt kaalub mu kohver täpselt 13,5 kilo. Seal sees pole ei plahvatusohtlikke ega süttivaid aineid; tulirelva ma ei kanna. Pistan talongi tõendiks paremasse kuuetaskusse ja panen imeks, et 13,5 kilo võib nii raske olla. Mõistagi olen ma, nagu ikka, liiga varajane: kiirrongi pole veel; läbi valjuhääldi, mida nüüd uues jaamahoones paremini kuuleb, teatatakse, et ta hilineb.
Kirjutasin ühele DIN A 5 formaadis märkmelehele üles kõik, mida pikemaks ajaks (10 päeva) korterist lahkudes pean tegema, kindlustama, välja lülima, lukustama, seiskama, ära kustutama ja riivistama; ma olin - seda kontrollin nüüd perroonil lageda rööpapaari ees seistes - kõik ükshaaval maha tõmmanud; kägardan sedeli, viskan ta - kohvril ja mapil punase pingi kõrval silma peal hoides - lähimasse prügiurni. Panen suitsu ette.