Tuba hommikueinega

Šveitsi kirjaniku Christoph Geiseri novell „Tuba hommikueinega“ kuulub sarja „Loomingu Raamatukogu“ ja on psühholoogiliselt tihe teos, milles keskendutakse ühe noore mehe sisemaailmale ja enesetunnetuse katsetele. Peategelane viibib hotellitoas – suletud ja anonüümses ruumis, mis muutub enesevaatluse peegliks. Välised sündmused on minimaalsed, ent seesmised pinged ja mõtisklused loovad intensiivse, lausa klaustrofoobilise atmosfääri. Hotellituba ei ole siin mitte pelgalt ööbimiskoht, vaid sümbol ruumist, kus aeg peatub ja inimene jääb üksi iseenda ning oma vastuoluliste tunnete keskele.

Geiseri tekst liigub piiril proosa ja poeetilise monoloogi vahel, milles mälu, soovid ja hirmud põimuvad ühtseks sisekaemuseks. Lugeja jälgib, kuidas peategelase teadvuses kerkivad esile suhted lapsepõlve, seksuaalsuse ja kehalisusega, luues kihilise ja intiimse portree ühest identiteedikriisi lävel seisvast inimesest. Väljenduslaad on tihe, korduv ja rütmistatud, mis nõuab aeglast ja keskendunud lugemist. Jutustuse kulg ei ole lineaarne, vaid assotsiatiivne – tekst hargneb ja keerdub nagu sisemonoloog, mille kaudu püütakse tabada teadvuse katkendlikku ja ebakindlat loomust.

Christoph Geiser (sündinud 1949) on šveitsi kirjanik, kelle looming keskendub tihti identiteedi, kehalisuse ja ühiskondlike normide põrkumispunktidele. Teda on peetud üheks oluliseks saksa keeleruumis tegutsevaks modernistiks, kelle teosed käsitlevad sageli homoseksuaalsust, eneseotsingut ja võõrandumist. „Tuba hommikueinega“ esindab tema varasemat loomingut ning kannab tugevat autobiograafilist alatooni. Eesti keeles ilmunud lühivorm on sissevaade autori poeetilisse ja vaimsesse maailmapilti, kus välisest ruumist saab tee inimese sisemiste varjude ja igatsuste juurde.