Kui sa oleksid rääkinud, Desdemona. Pahaste naiste pahased kõned

Christine Brückneri raamat „Kui sa oleksid rääkinud, Desdemona. Pahaste naiste pahased kõned“ on omapärane kogumik neljateistkümnest monoloogist, mis annavad hääle naistele, kellel seda ajaloos või kirjanduses ei olnud. Autor kujutab ette, mida nad oleksid võinud öelda, kui neid oleks kuulatud või kui nad ise oleksid end kuuldavaks teinud. Nii kõnelevad näiteks kirjanduslikud kangelannad, nagu Effi Briest, ning ajaloolised tegelased, nagu terrorirühmituse liige Gudrun Ensslin või reformatsiooni suurmehe Martin Lutheri abikaasa Katharina von Bora. Raamat annab lugejale võimaluse näha mineviku naisi uues valguses, pakkudes neile kujuteldavat ruumi eneseväljenduseks.

Monoloogid on korraga vihased, valulikud, sentimentaalsed ja mässumeelsed. Brückner näitab, millised teemad ja konfliktid oleksid võinud nende naiste suust kõlada, kui nad poleks olnud sunnitud vaikima või kui nende hääl poleks jäänud tähelepanuta. Tekstid on loodud mõjuva teatraalse jõuga, mistõttu neid on sageli lavastatud ka teatrites. Kuigi monoloogides esitatud naised ei saavuta oma kõnede abil midagi, saavad nad lugeja jaoks uue elu ning toovad esile küsimuse, kui palju inimajalugu ja kultuurilugu on kujundanud just rääkimata lood. Raamatu keskmes on idee, et õiglane kuulamine ja arusaamine on osa inimlikust väärikusest.

Christine Brückner (1921–1996) oli saksa kirjanik, kelle loomingus põimusid ajaloolised ja ühiskondlikud teemad. Ta kirjutas romaane, jutustusi ja esseid, ent laiemat tuntust tõid talle just terava ühiskonnakriitilise alatooniga tekstid. Brückner oli ka Saksa PEN-klubi asepresident ning tegutses aktiivselt kirjanike õiguste kaitsel. „Kui sa oleksid rääkinud, Desdemona“ kuulub tema olulisemate teoste hulka, pakkudes nii kirjanduse kui ka ajaloo tõlgendamise võimalusi naise perspektiivist. See on teos, mis ühendab kirjandusliku kujutlusvõime, ajaloolise analüüsi ja feministliku vaatenurga.