Süvavesi

Christiane Baroche’i jutukogu „Süvavesi“ koondab endas novelle, mis vaatlevad inimese sisemaailma, mälestusi ja vaikseid pingeid eksistentsi sügavustes. Prantsuse kaasaegse proosa tundlik ja psühholoogiline laad tuleb esile ka selles tõlkeväljaandes, kus tekstid liiguvad pealispindsest tegevusest kiiresti tunnetuslike ja emotsionaalsete sügavuste poole. Baroche’i jutustused ei keskendu niivõrd sündmustele kui hetkedele, mis paljastavad inimsuhete hapruse, igatsuse ja irdumise. Need on lood, kus pinged tekivad rohkem sisemiselt kui väliselt, ja kus vaikuses toimub sageli rohkem kui kõnes.

Raamatus kujutatud tegelased seisavad sageli silmitsi murdehetkede, elu varjatud tõdede või isikliku võõrandumisega. Baroche kasutab nappi ja täpset keelt, et avada keerukaid psühholoogilisi seisundeid, võimaldades lugejal aimata, mitte alati mõista. „Süvavesi“ kui kogumiku pealkiri viitab samuti sellele varjatule ja sügavale kihile, mis kannab inimese olemust ning mida argipäev harva nähtavale toob. Tekstides puudub sageli klassikaline arengukaare loogika – novellid on fragmendid, mis jätavad ruumi tõlgenduseks, samas jäädes emotsionaalselt laetuks ja terviklikuks.

Christiane Baroche (sündinud 1935) on prantsuse kirjanik, kelle loomingut on tunnustatud mitme kirjanduspreemiaga, sh Goncourt’ novelliauhinnaga. Ta on tuntud eelkõige oma lühivormide meisterlikkuse poolest, kus täpselt valitud detailide ja vaikse pingestatuse kaudu sünnib sügav, sageli poeetiline kogemus. Tema tekstides on tuntav eksistentsialistlik joon ja tähelepanelikkus igapäevase, ent siiski seletamatu vastu. „Süvavesi“ on esinduslik näide Baroche’i stiilist ja temaatikast, sobides lugejale, kes hindab vaikset, ent sisult intensiivset proosat.