Kohtumiseni minu paradiisis. Kogemus

Christel Zacherti teos „Kohtumiseni minu paradiisis“ on isiklikul kogemusel põhinev tekst, mis keskendub elu ja surma vahelise piiri tajumisele ema ja tütre suhte kaudu. Raamatu lähtepunktiks on noore tüdruku haigestumine ja sellele järgnev raske raviperiood, mille vältel muutub aja kulg ja elu rütm täielikult. Tekstis põimuvad ema kui vahetu tunnistaja ning tütar kui peategelane, kelle lugu ei ole esitatud meditsiinilise juhtumina, vaid eksistentsiaalse kogemusena. Käsitletakse kehalist lagunemist, emotsionaalset pinget, kaotuse kartust ja katset leida tähendus olukorras, kus lahendus ei seisne paranemises, vaid suremisega leppimises.

Raamat ei jutusta sündmusi ajaliselt järjestatult, vaid liigub mälestuste, kirjade, dialoogide ja sisemonoloogide kaudu. Erilist rolli mängivad tütarlapse enda mõtisklused ja maailmataju, mis jäävad püsima ka siis, kui kehaline elu hääbub. Paradiisi kujund, mis pealkirjas esile tõstetud, ei osuta kindlale usulisele kontseptsioonile, vaid tähistab ruumi, kuhu minnakse, kui maised seosed katkestatakse. Surm ei ole esitatud lõpp-punktina, vaid vahetusena – liikumisena mujale, milles lein ja lootus on korraga kohal. Ema vaatenurgast avaneb püüe mõista, mitte muuta või peatada, ning seda kaudu säilitada side lapsega ka pärast füüsilise kohalolu lakkamist.

„Kohtumiseni minu paradiisis“ ei paku juhiseid ega järeldusi. See on katse jäädvustada kogemust, milles tavapärased selgitused kaotavad tähenduse. Sõnade kaudu otsitakse tasakaalu valu ja aktsepteerimise vahel. Tekst ei aseta kaotust narratiivi, kus sellele järgneb selgus, vaid lubab lugejal viibida seisundis, kus mõistmine ei ole eesmärk, vaid osa kestvast kohalolust. See on raamat, milles küsimus elust ei lahutata küsimusest surmast, ja milles side jääb alles ka siis, kui kõik muu muutub vaikuseks.