Ära süüdista mind

Romaan seab küsimuse ja hoiab selle lõpuni nähtaval: kellele on kasulik suurärimees John Key surm ning kas tegu oli enesetapu või mõrvaga. Teos avab stseeni privaatses villas, kus viibisid perekond ja lähedased, kuid igaühel on korraga nii motiiv kui ka vettpidav alibi. Eradetektiiv Frank Steel alustab uurimist lihtsast reast – ajajoon, liikumistrajektoorid, võimalus ja vahend – ning koondab tunnistused, mis ei mahu esmapilgul samasse pilti. Raamat liigub stseenist stseeni, vahetades peenutseva psühhologiseerimise asemel selgelt eristatavaid episoodipaare: mida inimene väidab ja mida tõend kinnitab; kus on võimalus eksida ja mida saab faktuaalselt ümber lükata. Lugeja saab jälgida, kuidas esialgne kahtlusevari püsib üheaegselt kõigi kohal, kuni detail, mis tundus kõrvaline, nihutab raskuspunkti. Nii kasvab loost menetluse kaart: ruum, aeg, tegu, järel.

Raamat hoiab fookuse nähtavatel töövõtetel. Uurimine liigub kolmes reas: peredraama ja päranduse loogika, külaliste roll ja varjatud suhted, ning lõpuks peidetud külaliste teema, mis selgitab, miks keegi on kohal, kuid protokollis puudub. Frank Steeli käekiri on meetodlik: ta ei tõsta häält, ta kordab mõõtu, kontrollib kellaaegu, testib alibeid väliandmetega ning jätab tähelepanekud lühikeste kontrollküsimustena paberile. Ruumi kirjeldus on tarvilik, mitte dekoratiivne – trepiastmete arv, rõdu piirde kõrgus, klaasukse asend, valgustuse katkestus – ja seob liikumise võimalikkuse konkreetse teoga. Teos ei hakka peategelasi õigustama ega süüdistama, vaid paneb nende ütlused kõrvuti tegevuse ja asitõenditega. Nii tekib rütm, kus iga uus detail kas kinnitab või lükkab ümber, ning kus lõpplahendus ei tule juhuslikust ülestunnistusest, vaid kokkulangevustest, mida ei ole enam võimalik samal ajal tõesena hoida.

Chris Forester on krimi- ja põnevuslugude autor, kelle proosa toetub sirgjoonelisele uurimisloogikale ja lühikestele peatükkidele. Tegelased on määratletud rolli, mitte kaunistuse kaudu: uurija teeb tööd, tunnistaja jutustab, kahtlusalune püüab hoida lugu koos. Eesti lugejani jõuab autor selges keeles, mis laseb sündmustel ja tõenditel kanda, ning jätab näpuotsaga irooniat sinna, kus keegi loodab mõistuse üle kavaldada. Siinse raamatu tõlkija on Anne Puumets; tõlge hoiab lausestuse lakoonilise ja teeb nähtavaks, kuidas jutustaja laseb asjadel ise kõneleda. Foresteri tugevus seisneb selles, et ta valib piiratud hulga tegelasi ja hoiab ruumi kontrolli all, nii et lugeja saab kaasa teha sama töö mis uurija: eraldada oletus nähtust, sõeluda ütlusi ning ehitada oma järeldus üles faktidest, mis püsivad ka siis, kui üksik detail välja vahetada.