Anna jalgadele valu!

28. detsembril polnud ta ikka veel kaineks saanud. Vastupidi. Ta oli joobnum kui iialgi varem. Jääkülm, vinge tuul puhus piki Viiendat avenüüd ja lehvitas ta vööga mantli hõlmu. Ta ei märganud seda kinni nööpida, oli liiga purjus, et tuult tunda. Nõnda tuigerdas ta kirudes 37. tänava suunas. Jäine tuul värvis ta kuivetu, teravate joontega näo purpurpunaseks. Kahvatusinised silmad ümbrust jõllitamas, nägi mees tõepoolest hirmuäratav välja. 37. tänaval pani ta tähele, et midagi oli muutunud sellest saadik, kui ta sealt viimati läbi läks. Kui palju aega sellest mööda oli, ei osanud ta isegi kella abil kindlaks teha. Igal juhul praegu näitas see 04.38. "Mis ime, et tänavad on nii tühjad, mõtles ta." Iga vähegi mõistlik mees lesib kodus soojas voodis. Võimaluse korral naisterahva seltsis. "