Jane Eyre

Charlotte Brontë romaan „Jane Eyre“ on 19. sajandi inglise kirjanduse üks olulisemaid teoseid, mis jutustab loo vaese orvu kasvamisest, kujunemisest ja oma koha leidmisest maailmas. Teos algab Jane’i lapsepõlvest, mida varjutavad sünged kogemused rikkal tädil elades ning karmid aastad vaestekoolis. Vaatamata raskustele püsib peategelane tugev ja otsusekindel, otsides haridust ja iseseisvust, mis olid tolle aja naistele sageli raskesti kättesaadavad. Romaan seob realistliku kujutuse sügava psühholoogilise sissevaatega, muutes Jane’i lugu eriliselt mõjusaks ja ajatuks.

Romaani keskne osa on Jane’i töö koduõpetajana jõukas majas, kus ta kohtub sünge ja salapärase Rochesteriga. Nende vahel kujuneb keeruline ja kirglik suhe, mis pannakse proovile saladuste, ühiskondlike piirangute ja moraalsete dilemmadega. Jane’i ausus ja väärikus ei luba tal loobuda oma põhimõtetest isegi armastuse nimel. Just see teeb temast ühe esimestest naistegelastest inglise kirjanduses, keda kujutatakse täieliku isiksusena, kelle hingeline kasv ja iseseisvus on loo tuumaks. Lõpuks saavutatud õnn ei ole kingitus, vaid tulemus, mille Jane on välja võidelnud oma tugevuse ja julgusega.

Charlotte Brontë (1816–1855) oli inglise kirjanik, kes sündis Yorkshire’is ja kasvas üles Haworthi pastoraadis koos oma õdede-vendadega, kellest mitmed said samuti kirjanikeks. Ta avaldas oma teosed esialgu varjunime Currer Bell all, et vältida naiskirjanike suhtes levinud eelarvamusi. „Jane Eyre“ ilmus 1847. aastal ning saavutas kohe suurt tähelepanu, pälvides tunnustust nii kirgliku loo kui ka julgelt esitatud naisekuju eest. Brontë looming on jätnud sügava jälje inglise kirjandusse ja tema teoseid loetakse ning tõlgendatakse tänini kui klassikalisi näiteid romantismist ja varasest feministlikust proosast.