Jane Eyre

Charlotte Brontë romaan “Jane Eyre” on 19. sajandi inglise kirjanduse üks olulisemaid teoseid, mis jutustab loo noorest orvust tüdrukust ja tema teekonnast täiskasvanuikka. Lugu algab sünge lapsepõlvega jõuka tädi majas, kust Jane saadetakse edasi karmidesse tingimustesse vaestekooli. Seal kogetud alandus ja raskused kasvatavad temas sitkuse ja iseseisvuse. Hiljem asub ta koduõpetajannaks rikkasse perekonda, kus kohtub Edward Rochesteriga – mehega, kelle vastu tal tekivad sügavad tunded, kuid kelle saladused ja minevik panevad Jane’i silmitsi valulike valikutega. Romaani keskmes on naise võitlus väärikuse, sõltumatuse ja armastuse nimel.

Teos ühendab realistliku ja romantilise jutustuse, mille kaudu Brontë avab oma aja ühiskonna vastuolusid. Jane Eyre’i karakterit iseloomustavad eneseteadlikkus, julgus ja sisemine ausus, mis olid tollases kirjanduses naistegelasele haruldased. Raamatus peegelduvad klassivahed, soorollid ja religioossed arusaamad, kuid samavõrd ka individuaalse vabaduse ja võrdsuse ideaalid. Brontë loob loo, kus naise armastus ei tähenda alistumist, vaid pigem eneseleidmist ja partnerluse tasakaalu. Sellisena on romaan muutunud ajatuks ja inspireerivaks lugemisvaraks, mis kõnetab eri põlvkondade lugejaid.

Charlotte Brontë (1816–1855) oli inglise kirjanik, kes sündis Haworthis Yorkshire’is ja kuulus tuntud Brontë perekonda. Ta avaldas oma esimese romaani “Jane Eyre” 1847. aastal pseudonüümi Currer Bell all, saavutades kohe rahvusvahelise tuntuse. Charlotte eristus oma kaasaja kirjanikest julge ja avameelse naisekeskse vaate poolest, mis seadis kahtluse alla traditsioonilised arusaamad naise rollist ühiskonnas. Tema teoste hulka kuuluvad ka “Shirley” ja “Villette”, kuid just “Jane Eyre” jääb tema kõige mõjukamaks ja armastatumaks romaaniks. Brontë loomingut hinnatakse kui viktoriaanliku kirjanduse tippu, mis mõjutas oluliselt hilisemat naiskirjandust ja realistlikku proosat.