Punamütsike

„Punamütsike“ on Charles Perrault’ tuntud muinasjutt, mis kuulub Euroopa kirjandustraditsiooni klassikasse ning mille varasemad kirjalikud versioonid ulatuvad 17. sajandisse. Eesti keeles ilmunud 1976. aasta väljaanne kuulub lastele mõeldud muinasjuturaamatute sarja, kus lugu on esitatud lihtsustatud ja kujundlikus vormis. Jutustus räägib väikesest tüdrukust, kelle vanaema elab sügaval metsas. Kui tüdruk, seljas erkpunane mütsike, suundub vanaemale külla, satub ta teel kokku kavalalt tegutseva hundiga, kellel on kurjad kavatsused. Lugu kulgeb pinge ja äratundmise rütmis, kuni jõutakse ootamatu ja õpetliku lõpuni.

Perrault’ algversioonis on „Punamütsike“ hoiatav lugu, mille kaudu antakse lastele moraalne õppetund võõrastega suhtlemise ohtlikkusest. Erinevalt hilisematest variatsioonidest, näiteks vendade Grimmide versioonist, puudub Perrault’ muinasjutus päästev tegelane ning lugu lõpeb traagiliselt, mis peegeldab tollase kasvatuseesmärgiga lastekirjanduse hoiakuid. Eesti tõlkeversioonis võib olla kasutatud pehmendatud või kohandatud keelekasutust, et lugu sobituks siinse kultuuriruumi ja lastekirjanduse normidega. Illustratsioonid, mis sageli selliste väljaannete juurde kuuluvad, toetavad teksti ja aitavad väiksel lugejal paremini loole kaasa elada.

Charles Perrault (1628–1703) oli prantsuse kirjanik ja muinasjutu kui kirjandusžanri üks esimesi esindajaid. Tema kogumik „Muinasjutud“ (Contes de ma mère l'Oye) koondas lugusid, mis tuginesid suulisel pärimusel, kuid mille ta kujundas kirjanduslikku vormi. „Punamütsike“ on nende seas üks tuntumaid ning seda on läbi sajandite tõlgendatud ja mugandatud erinevates kultuurides. Perrault’ muinasjutud mõjutasid oluliselt laste- ja noortekirjanduse arengut ning on tänapäevalgi osa paljude lugejate esmastest kokkupuudetest kirjandusega.