Naised

Charles Bukowski romaan „Naised“ keskendub kirjaniku alter ego Henry Chinaski eluperioodile, mil ta on saavutanud teatava tuntuse ja pühendub täielikult oma kahele põhiteemale – kirjutamisele ja naistele. Teos algab hetkel, kui Chinaski on juba vananev, ent jätkuvalt ihaldav ja impulsiivne mees, kes liigub ühe naissuhtest teise, otsides vaheldumisi intiimsust, ihulist rahuldust ja mingit määratlematut ühendust. Romaan ei jutusta niivõrd armastusest kui pidevast püüdest täita tühjust, mida üksildus, enesehävituslik eluviis ja kuulsuse ambivalentsus tekitavad. Lugu kulgeb episoodiliste suhete kaudu, milles korduvad mustrid, purjusolekud ja emotsionaalsed kokkupõrked.

Teoses puudub klassikaline süžee – see on pigem fragmentaarne sissevaade ühe inimese sisemisse ja kehalisse eksistentsi. Chinaski vaatenurk on korraga enesekriitiline ja brutaalselt otsekohene. Ta ei ilusta oma tegusid ega peida seksuaalset agressiivsust, kuid samas paljastab iga suhte kaudu killukese oma sisemisest ebakindlusest ja vajadusest olla nähtud. Bukowski keelekasutus on lihtne, vulgaarne, kuid sihipärane – see toob esile autori tugeva kuuluvuse nn räpase realismi voolu. Iga naine, kellega Chinaski kohtub, kujutab endast nii tegelikku inimest kui ka projektsiooni, mille kaudu peategelane peegeldab omaenda soove ja hirme. Seks ja lähedus muutuvad korduvaks mustriks, mille kaudu Chinaski püüab väljuda iseenda sisemisest üksindusest, ent jääb lõpuks siiski ringiratast liikuma.

Charles Bukowski (1920–1994) oli saksa päritolu ameerika kirjanik, kes sai tuntuks oma toorest, autobiograafilisest ja linnalähedasest proosast. Tema looming keskendub sageli madala sotsiaalse staatuse ja marginaalse eluviisiga tegelastele, kelle eksistents tiirleb alkoholi, seksi, hasartmängude ja kirjutamise ümber. Bukowski ei kirjutanud, et meeldida, vaid et kõneleda otse. Romaan „Naised“ kuulub tema olulisimate teoste hulka koos „Postkontori“, „Factotumi“ ja „Hollywoodiga“, mis kõik moodustavad Chinaski-karakteri kaudu tema alter ego eluloolise mosaigi. Bukowski ei kujutanud naisi romantiliselt ega idealiseerinud armastust, kuid pakkus selle asemel haruldast, ausalt enesehalastamatut pilku inimsuhete keerukusse ja nõrkusesse.