Väikesed poeemid proosas

Baudelaire saavutas alul nime kunsti- ja kirjanduskriitikuna, kellena ta oli vaenus kõige keskpärasuse ja tavalisusega, rõhutades omapära ja kuulutades uut esteetika teooriat ta otsused käisid risti vastu toona valitsevale maitsele, kuid leidsid järelpõlve tunnustuse."Väikestes poeemides proosas" (1868) esineb pilte ja tähelepanekuid kirjanikule armsast Pariisist soov-unelmaid, kontraste tõelisuse ja kujutelmade vahel ta alalist painavat igavusehirmu Charles Baudelaire müstifikatsiooni-tujusid ja iroonilisi vallatlusi viha-armastust naiste vastu, – kuid siin on ka ta silm pöördunud erilise soojusega vaeste, viletsate ja hüljatute poole: ta suur iha kooskõla ja täiuslikkuse järele juhib ta pilgu just neile, kel see puudub, ja ta haarab oma kaastundesse kõik kannatajad, vigased ja sõgedad – isegi hulkuvad, näljased ja kärnased penid leiavad ulu ta valutavas südames.