Väikesed poeemid proosas

Charles Baudelaire’i „Väikesed poeemid proosas” on kogumik, mis ilmus esmakordselt 1868. aastal ning mille kaudu autor viis luule uude vormi. Proosaluule vorm lubas tal väljendada oma tähelepanekuid ja meeleolusid vabamalt kui klassikaline värss. Tekstides põimuvad unelmad ja argipäev, igatsus täiuslikkuse järele ning samas pidev kokkupuude linnaelu pahede ja kontrastidega. Kogumikus on näha nii autori iroonilisi kõrvalepõikeid, tema fantaasia- ja müstifikatsioonimänge kui ka sügavat empaatiat vaeste ja hüljatute vastu. Nii kujunes see teos omamoodi manifestiks, mis sidus esteetilise otsingu ja ühiskonna varjupoole tundliku kujutamise.

Raamatu keskmes on Baudelaire’i suhe oma ajastu suurde linna, Pariisi. Poeemid avavad vaateid tänavaelule, juhuslikele inimestele ja olukordadele, mis äratavad kord iroonilist muiet, kord aga kaastunnet ja kurbust. Oluline osa on pideval igavuse ja rahulolematuse painel, millele autor vastandab ilu ja harmoonia otsingut. Samal ajal ei jää tahaplaanile ka suhted naistega, kus armastus ja vihkamine põimuvad teravalt. Tekstides ilmneb oskus näha ilu ja poeetilist väärtust ka seal, kus see tavalugejale tunduks puuduvat – hüljatutes, kerjustes, loomades või linnaelu hallides hetkedes.

Charles Baudelaire (1821–1867) oli prantsuse luuletaja, kriitik ja tõlkija, keda peetakse modernistliku kirjanduse rajajaks. Tema looming, eriti „Kurja lilled”, muutis radikaalselt luule esteetikat ning tõi esile teemasid, mida varem peeti sobimatuks. Lisaks luulele avaldas ta mõju ka kunstikriitikuna, tuues esile uue esteetilise vaateviisi, kus väärtustati omapära ja individuaalsust. „Väikesed poeemid proosas” näitavad tema võimet siduda argine ja ülev, reaalsus ja fantaasia, luues eelduse hilisemaks sümbolistlikuks ja modernistlikuks kirjanduseks. Baudelaire’i mõju ulatub tänaseni, olles olnud eeskujuks paljudele 20. sajandi poeetidele ja proosakirjanikele.