Kunstlikud paradiisid

Charles Baudelaire’i teos ühendab kaks 19. sajandi keskpaiga esseed, mis uurivad inimese suhet teadvuse muutmise ja loovuse allikatega. Raamat käsitleb hašiši ja oopiumi mõju mõistusele, tundele ja tahtejõule, vaadeldes neid mitte moraali, vaid kogemuse ja esteetika vaatepunktist. Baudelaire läheneb teemale poeedi ja vaatlejana: ta kirjeldab joovastuse hetkelist tõusu, millele järgneb vaimne tühjus, ja osutab, et narkootiline ekstaas on illusioon, mis imiteerib loomulikku inspiratsiooni. Tema järgi on tõeline loovus kättesaadav üksnes teadliku töö ja distsipliini kaudu. Autor toob välja, et «kunstlik paradiis» lubab küll vabanemist, kuid see vabadus on petlik – mõistus kaotab oma suuna, hing jääb tühjaks ja loominguline impulss hääbub. Teose toon on korraga analüütiline ja poeetiline, ühendades filosoofilise arutluse ja tundelise proosa.

Baudelaire’i kirjutised ei ole pelgalt hoiatus ega ka pelgalt kirjeldus. Need on katse mõista, miks inimene ihkab unustust ja kõrgemat seisundit, miks ta soovib pääseda oma teadvuse piiridest. Autor näeb narkootikumide kasutuses samaaegselt võitlust ja põgenemist – tungi tõusta argireaalsusest, mis paraku lõpeb sisemise lagunemisega. Ta kõrvutab hašiši ja veini, näidates, et mõlemad võivad tekitada näilise ülenduse, kuid ainult töö, mõte ja esteetiline pinge suudavad viia vaimu tõelise selguseni. Tekstis on tunda 19. sajandi prantsuse modernismi filosoofilist tooni: inimese ja tema teadvuse piiride uurimine muutub kultuurikriitikaks, kus loovus on ühtaegu õnnistus ja koorem. Nii saab «Kunstlikest paradiisidest» peegel Baudelaire’i enda esteetikale, kus ilu ja häving, iha ja kahetsus eksisteerivad samas ruumis.

Charles Baudelaire (1821–1867) oli prantsuse luuletaja, kriitik ja modernistliku mõtte rajaja, kelle mõju ulatus üle sajandi. Tema peamine luulekogu «Kurja lilled» muutis arusaama luulest kui moraali vahendist, tõstes esile ilu ja dekadentsi ühenduse. Baudelaire oli tundlik vaatleja ja ühiskonna nihkete kroonika, kes tõi kirjandusse linna, igavuse, naudingu ja hukatuse motiivid. Tema esseed ja kriitika, sealhulgas «Kunstlikud paradiisid», avavad tema esteetilise mõtlemise sügavust: inimene on loov ainult siis, kui ta seisab silmitsi omaenda sisemise lõhega. Baudelaire’i mõju ulatub sümbolistidest kuni 20. sajandi eksistentsialistideni, ja tema kirjutiste selgus ning poeetiline intensiivsus teevad temast modernse tundlikkuse ühe alusepanija. «Kunstlikud paradiisid» jääb tema filosoofilise ja poeetilise mõtlemise oluliseks tunnistuseks – uurimuseks inimese iha ja vabaduse piiri kohta.