Seitse päeva mais

„Seitse päeva mais“ on poliitiline põnevik, mille keskmes on Ameerika Ühendriikide presidendi ja tema lähikonna võitlus põhiseadusliku korra säilitamise nimel. Charles Bailey ja Fletcher Knebel, kaks kogenud Washingtoni ajakirjanikku, kujutavad stsenaariumi, milles Ameerika demokraatia seatakse rängalt proovile – sõjaväelise vandenõu kaudu, mis seab eesmärgiks presidendi kukutamise. Sündmustiku ajendiks on Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud tuumadesarmeerimise leping, mis ärritab kindralitest koosnevat opositsiooni ning ähvardab piirata sõjatööstuse mõjuvõimu. Sellele järgneb süstemaatiline ja vaikne riigipöörde ettevalmistus Pentagoni sees.

Romaan esitab mitmekihilise poliitilise skeemi, milles segunevad isiklikud motiivid, ideoloogilised veendumused ja rahvusliku julgeoleku nimel tehtavad otsused. Autorid näitavad detailirohkelt, kuidas vandenõulased oma tegevust varjavad ja milliseid ohte nad kujutavad Ameerika põhiseaduslikule korrale. Presidendi reageering, tema kõhklused ja lõpuks otsustav tegutsemine moodustavad teose pingelise telje. Kuigi tegevustik on ilukirjanduslik, toetub see põhjalikule teadmisele Ameerika poliitilise süsteemi toimimisest ja annab realistliku kujutluspildi sellest, kui habras võib olla demokraatlik võim, kui usaldus kaob riigi juhtivate institutsioonide vahel.

Charles W. Bailey II ja Fletcher Knebel olid Ameerika ajakirjanikud, kelle ühisteos „Seitse päeva mais“ ilmus esmakordselt 1962. aastal ja pälvis kohe laialdast tähelepanu. Raamatu edu põhines nii autentsel poliitilisel taustal kui ka põnevusromaani elementide oskuslikul kasutamisel. Teos peegeldas külma sõja aegseid hirme ja usaldamatust võimustruktuuride suhtes, saades kiiresti omamoodi poliitiliseks hoiatuseks. Romaanist valmis peagi ka samanimeline film, mille lavastas John Frankenheimer. „Seitse päeva mais“ jääb üheks mõjukamaks 20. sajandi poliitiliseks põnevikuks, mis tõstatab ajas püsiva küsimuse võimu, demokraatia ja lojaalsuse piiridest.