Ilus suvi

Cesare Pavese jutustustekogumik „Ilus suvi“ sisaldab kolme teost, mida ühendab peamine mõte – nooruse ja jõudeelu vastandamine, töö ja elukogemuse paratamatus. Esimene jutustus „Ilus suvi“ räägib tütarlapse eneseotsingust, tema esimestest kogemustest armastuse ja pettumuse maailmas. „Kuradiga rindu“ viib lugeja sõpruskonna tegemiste ja kirgede keskele, kus mängitakse riskantseid mänge saatusega. „Kuu ja lõkked“ avab tagasituleku teema, kodumaa ja lapsepõlvepaikade kaotuse ning uute tähenduste otsimise. Kõik lood kõnelevad tegelaste sisemisest rahutusest ja soovist astuda vastu argipäevasele tühjusele.

Raamatu ilme määrab Pavesele iseloomulik poeetiline proosa, kus lihtsate sündmuste taha kätketakse eksistentsiaalseid küsimusi. Tema tegelased liiguvad elu ja surma, üksinduse ja läheduse, lootuse ja pettumuse piirimail. Jutustuste tonaalsus on vaoshoitud, kuid emotsionaalselt pingestatud, andes edasi tunnet, et noorus ja suvi ei ole ainult rõõmu ja ilu aeg, vaid ka valusate valikute ja sisemiste katkemiste periood. Kogu läbivaks jooniseks on inimeste võimetus jääda tegevusetusse – Pavese tegelaste elu määrab rahulolematus ja pidev püüd millegi enama poole.

Cesare Pavese (1908–1950) oli üks olulisemaid 20. sajandi Itaalia kirjanikke ja tõlkijaid. Ta tõlkis itaalia keelde mitmeid Ameerika autoreid, sealhulgas Hemingway ja Faulkneri teoseid, tuues modernistlikud mõjud oma kodumaa kirjandusse. Tema loomingut iseloomustab sügav psühholoogiline tundlikkus ja huvi inimese eksistentsi vastu. Pavese traagiline elu lõppes enesetapuga, kuid ta jõudis lühikese elu jooksul jätta püsiva jälje Itaalia ja Euroopa kirjanduslukku. „Ilus suvi“, mis pälvis 1950. aastal Strega kirjandusauhinna, jäi tema eluajal viimaseks ilmunud teoseks.