Suletud hääl

Céline Curioli romaan „Suletud hääl“ on sisekaemuslik ja peenelt komponeeritud lugu noorest naisest, kes töötab kuulutajana Pariisi raudteejaamas. Tema igapäevane töö on edastada rongide väljumisi ja saabumisi, samas kui tema enda elu kulgeb tasapisi, ilma selge suuna või sisemise kindluseta. Teose keskmes on nimetu peategelane, kelle suhetesse, mõtetesse ja tunnete voogu lugeja samm-sammult süveneb. Väliselt vaoshoitud, elab ta sisemiselt intensiivset elu, täis soovi kuuluvuse, armastuse ja enesemääramise järele. Läbi tema vaikse jälgimise ja sisemonoloogide kerkib esile identiteedikriis ning üksindus, mis kõneleb laiemalt kaasaegse linnaelaniku emotsionaalsest seisundist.

Romaan on üles ehitatud sisemonoloogina, kus peategelane harutab oma mõtteid lahti nüansirikkalt ja tihti valusalt ausalt. Autori keel on tihe ja meditatiivne, lubades lugejal liikuda aeglaselt, ent kindlalt tegelase sisemisse ruumi. Kujutatud maailm on argine, isegi karge, kuid selle peegelduses ilmnevad tundlikud ja sageli allasurutud kihid – igatsus armastuse järele, leppimatus enesekaotuse või märkamatusse jäämisega. Kuigi lugu liigub tagasihoidlikus tempos, ei ole see staatiline – vaikses sisemises liikumises kujuneb aeglaselt uus eneseteadvus ja vajadus oma häält kuulda anda.

Céline Curiol (sündinud 1975) on prantsuse kirjanik ja ajakirjanik, kelle debüütromaaniks „Suletud hääl“ kujunes rahvusvaheliseks läbimurdeks. Enne kirjanikuteed töötas ta mitmetes suurtes meediaväljaannetes ja elas erinevates linnades, sealhulgas New Yorgis ja Londonis, mis on mõjutanud tema tunnetust urbanistlikust elust ja üksilduse eri vormidest. Tema loomingut iseloomustab eksistentsiaalne tundlikkus, tähelepanu detailidele ja modernse elu emotsionaalsete varjude avamine. „Suletud hääl“ on introspektiivne teos, mis ei paku lahendusi, kuid peegeldab täpselt inimese sisemise hääle otsingut maailmas, mis sageli vaikib selle maha.