Nägijanaine

Celia Reesi romaan „Nägijanaine“ viib lugeja 17. sajandi Inglismaale, kus noor orvuks jäänud tüdruk Mary Newbury põgeneb kodumaalt süüdistatuna nõiduses. Ta asub teele Uude Maailma koos puritaanidest kolonistidega, lootes leida varjupaika ja uut algust. Algusest peale saadab Mary elu salapära ja sisemine vastuolu – ta on targem ja tundlikum kui eakaaslased ning teda seostatakse vanaemaga, keda külaelanikud pidasid nõiaks. Kolooniasse jõudes ei kao kahtlustamine, pigem süveneb – range religioossus, võõristus ja hirm teistsuguse ees muudavad Mary positsiooni veelgi hapramaks.

Romaan on kirjutatud päeviku vormis, andes otse Mary sisemaailma. See lähenemine toob lugejani tema hirmud, lootused ja võitluse identiteediga maailmas, kus naiseks ja teisitimõtlejaks olemine on ohtlik. Rees kujutab vaikselt kasvavat pinget kogukonnas, kus usuline kontroll põrkab kokku loodustarkuse ja sisemise vabaduse igatsusega. Mary võimet näha ja tajuda rohkem kui teised muutub ühtaegu õnnistuseks ja needuseks. Teose keskmes on küsimus sellest, kellele kuulub tõde – kas institutsioonile, usule või inimese sisemisele äratundmisele. Lõpuks peab Mary tegema valiku, kas vaikida või jääda truuks iseendale, teadmata, mis see valik endaga kaasa toob.

Celia Rees on briti kirjanik, kelle looming on sageli suunatud noortele, kuid käsitleb keerukaid ja universaalseid teemasid. Tema teostele on iseloomulik tugev atmosfäär, ajalooline taust ja sisemine intensiivsus. „Nägijanaine“ on üks tema tuntumaid romaane, mis käsitleb naise rolli, ühiskondlikku kontrolli ja isiklikku tõde ajastus, mil sõna jõud võis olla sama hirmutav kui süüdistus nõiduses. Rees ei paku lihtsaid lahendusi, vaid loob pildi noorest naisest, kes peab ennast leidma keset hirmu, ebaõiglust ja müstikat, jäädes meelde oma vaikse, ent järjekindla vastupanuga.