Ootus

Prantsuse kirjaniku Catherine Charrier’ romaan „Ootus“ käsitleb naise emaduseigatsust, lapse saamise keerukust ning sellega seotud sisemist võitlust. Teose keskmes on neljakümnendates eluaastates Claire, kes on otsustanud saada emaks – mitte traditsioonilisel moel, vaid otsides viljastamisvõimalusi doonori kaudu. Samal ajal kui tema abielu on lagunemas ja ühiskondlik surve püsib tugev, seisab Claire silmitsi küsimusega, kui kaugele on ta valmis minema oma soovi täitumise nimel. Tugevalt kehasse ja ajataju põimitud lugu näitab ootuse füüsilist ja vaimset mõõdet, kus igast päevast saab kurnav ja lootusest kantud rännak.

Romaani tekst on intiimne ja napp, liikudes sisekaemuslike lõikude ja mälestuskatkete kaudu. Claire’i igatsus lapse järele on jutustatud isiklikult, peaaegu pihtimuslikult, kuid ilma sentimentaalsuseta. Lugejale avatakse emaduse igatsus mitte idealiseeritud vormis, vaid läbi pinge, üksinduse ja ühiskondliku normi tunnetuse. „Ootus“ käsitleb otsuse tegemist tingimustes, kus bioloogiline aeg hakkab otsa saama, kuid sisemine vajadus jääb endiselt teravaks. Lugu ei anna lihtsaid vastuseid, vaid toob esile, kuidas isiklikud soovid võivad sattuda vastuollu nii lähedaste ootustega kui ka kultuuriliste arusaamadega naiseks olemisest ja emadusest.

Catherine Charrier (snd 1964) on prantsuse kirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal kaasaegse naise sisemaailm, valikud ja piirid. „Ootus“ on tema esimene romaan, mis sai ilmudes Prantsusmaal laialdast tähelepanu tänu tundlikule ja ausale käsitlusele teemast, mis sageli jääb varju või rääkimata. Enne kirjanikukarjääri töötas Charrier kommunikatsioonivaldkonnas, kuid just emaks saamise kogemus ja sellega kaasnenud sisemine murdepunkt inspireerisid teda kirjutama. Tema kirjanduslik hääl on vaikne, kuid järjekindel – ta jälgib oma tegelasi lähedalt, andes hääle neile, kelle tunded sageli jäävad sõnastamata.