Kaev

Catherine Chanteri romaan „Kaev“ kujutab düstoopilist maailma, mida on laastanud pikaajaline põud. Keset seda kuivanud maastikku asub ainsana rohelusse mattunud maatükk nimega Kaev – koht, kus veel voolab vesi ja elu püsib. Selles ainulaadses kohas elab Ruth Ardingly, endine õpetaja ja ema, kes on end pärast isiklikke ja ühiskondlikke kaotusi siia tagasi tõmmanud. Kuid Kaevu iseäralik õitseng tekitab kahtlust ja hirmu nii ametivõimudes kui kogukonnas, ja Ruthist saab kiiresti kahtlusalune: mis on tema seos veega, miks just tema on jäänud puutumatuks ja milline on tema roll muutunud ühiskonna väärtushinnangutes?

Romaan areneb mitmel ajatasandil, liikudes vaheldumisi Ruth’i üksildasest olevikust ja tema elu keerdkäikudest minevikus. Loo keskmes on naise katsumus leppida oma poja saatusega, abielu lagunemisega ning keeruka suhtega usulise liikumisega nimega Vaatlejad, kes võtavad Kaevu enda keskuseks. Chanteri tekst on tihe ja emotsionaalselt laetud, põimides ökoloogilise katastroofi, vaimse otsingu ja sotsiaalse tõrjutuse motiivid. Vesi kui elu ja lunastuse sümbol saab mitmetähenduslikuks kujundiks, mis ühendab süžeeliinid nii füüsilises kui psühholoogilises plaanis.

Catherine Chanter on briti autor, kelle debüütromaan „Kaev“ pälvis rahvusvahelist tähelepanu nii oma keelelise intensiivsuse kui ühiskonnakriitilise sisu poolest. Enne ilukirjanduse avaldamist töötas ta hariduse ja televisiooni vallas, mis peegeldub tema oskuses siduda ühiskondlikud probleemid intiimsete, sisekaemuslike lugudega. Tema loomingut iseloomustab aeglane rütm ja süvenev karakteriarendus, mille kaudu uuritakse inimliku usalduse, hirmu ja üksinduse piire. „Kaev“ on nii allegooria kui psühholoogiline uurimus, pakkudes lugejale võimalust vaadelda, kuidas kriis paljastab nii lootuse kui inimlikud nõrkused.