Kurva kohviku ballaad

Carson McCullersi lühiromaan „Kurva kohviku ballaad“ on poeetiline ja mõtlik jutustus inimlikust igatsusest, üksindusest ja armastuse keerukast loomusest. Teose tegevus toimub väikeses lõunaosariikide linnakeses Ameerikas, kus ilmub ootamatult üksikusse ja veidrasse kohvikupidajasse, neiu Amelia Evansisse, kääbuskasvu nõbu Lymon. Nende kummaline suhe muudab kogu kohviku ja linna elu. Amelia, kes on tuntud oma jäise, asise loomuse ja inimeste kartmise poolest, avab end esimest korda kellelegi – ent just see avanemine toob kaasa tragöödia, kui tema ellu naaseb endine abikaasa Marvin Macy, vägivaldne ja armukade mees. Kolmeks kujuneb katkine kolmnurk, milles armastus liigub alati ühesuunaliselt ja kunagi vastu – Amelia armastab Lymonit, Lymon armastab Marvinit, ent mitte keegi neist ei saa seda, mida ta vajab.

Romaani vorm meenutab tõesti ballaadi – see on lühike, teravalt kontsentreeritud ja sümbolistlik. McCullers ei selgita, vaid laseb sündmustel hargneda rahulikus tempos, otsekui loid suveõhtu, mille all hoovab emotsionaalne pinge. Kõik kolm tegelast on ebatavalised ja ühel või teisel moel sotsiaalselt tõrjutud, kuid autor ei esita neid kurbade veidrikena, vaid inimestena, keda defineerib nende igatsus – lähedus, aktsepteerimine, mõistmine. Kohvikust saab jutustuse keskne sümbol: koht, kus inimesed kohtuvad, jagavad hetki ja kannavad endas lootust, isegi kui see lootus on määratud hääbuma. McCullers käsitleb armastust kui tunnet, mis ei too tingimata lähedust ega lohutust, vaid võib hoopis suurendada eraldatust ja valu.

Carson McCullers (1917–1967) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, kelle looming keskendus sageli üksildaste ja haavatavate tegelaste sisemaailmadele. Tema kuulsaim teos „The Heart Is a Lonely Hunter“ („Süda on üksildane jahimees“) ning „Kurva kohviku ballaad“ kujutavad erandlikke inimesi, kelles peegeldub sügav inimlik vajadus armastuse ja mõistmise järele. McCullers ise elas haigustega koormatud elu, mis mõjutas tema tundlikkust inimpsüühika vastu. Tema keeles on nappust ja sügavust, vaikseid allhoovusi, mis loovad ainulaadse tonaalsuse – melanhoolse, ent mitte lootusetu. „Kurva kohviku ballaad“ on selle stiili ehe näide, mis on säilitanud oma mõju ka aastakümneid pärast ilmumist.