Kadunud

Caroline Erikssoni psühholoogiline põnevusromaan „Kadunud” algab näiliselt lihtsa olukorraga: noor naine nimega Greta sõidab koos oma mehe ja väikese tütrega järve äärde. Kui mees ja laps paati lähevad ning Greta kaldale jääb, möödub aeg – ja nad ei tule tagasi. Siit hargneb lahti sisemiselt pinev ja psühholoogiliselt laetud lugu, kus tegelikkus, mälu ja kujutlus põimuvad üha segasemaks. Greta, kelle jutustajahääl kannab kogu romaani, on ebakindel ja habras, ning lugeja ei saa kunagi päris kindel olla, kas see, mida ta kogeb, toimub päriselt või ainult tema mõtetes.

Romaan ei paku klassikalist kriminaalset lahendust, vaid keskendub pigem psühholoogilisele pingele ja sisemisele lagunemisele. Eriksson kujutab oma peategelase vaimset seisundit detailselt ja astmeliselt: mälulüngad, süütunne, katkised suhted ja lapsepõlvetraumad sulanduvad ühtseks uduselt ähvardavaks atmosfääriks. Samal ajal kui Greta otsib kadunuid, satub ta vastamisi iseendaga, minevikuga, mida ta on püüdnud unustada, ja tõega, mis ei lase end enam varjata. Romaani ülesehitus toetub sisekaemusele ja aeglasele pingestumisele, hoides lugejat pidevas ebakindluses, kuhu lugu suundub ja milline on peategelase roll selles kõiges.

Caroline Eriksson on Rootsi kirjanik ja psühholoog, kelle looming keskendub inimpsüühika varjatud kihtidele ja identiteedi haprusele. „Kadunud” on tema esimene rahvusvahelise tähelepanu pälvinud romaan, mida on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Erikssoni kirjutamislaadi iseloomustab minimalistlik keel, sisemine intensiivsus ja oskus luua pealtnäha tavalistest olukordadest pingelisi ja kõhedaid portreesid. Tema teos ei paku kiiret tegevust ega lihtsaid lahendusi, vaid kutsub lugejat sukelduma ebamugavatesse küsimustesse enese ja teiste tajumise kohta.