Metsas algavad hääled

Carolina Pihelgase luulekogu „Metsas algavad hääled“ on lüüriline ja meditatiivne teos, mis süveneb looduse, keele ja identiteedi vahelistesse seostesse. Kogus peegelduvad maastikud, millel on oma sisemine elu ja kõla – mets, vesi, kivid ja valgus toimivad justkui luuletaja sisemaailma peegeldusena. Luule on siin kui kuulamise kunst, kus hääled – olgu need siis sisemised või välised – hakkavad kõnelema alles siis, kui vaikus on piisavalt sügav. Pihelgase tekstid liiguvad sageli piirialadel, kus nähtav ja nähtamatu, materiaalsus ja hingelisus, lahustuvad ja põimuvad.

Luulevorm on kogumikus valdavalt vabavärsiline, rütmiline ja kujunditihe, mis loob aeglase, mõtiskleva lugemistempo. Paljud tekstid lähtuvad loodusvaatlustest, kuid neid ei käsitleta üksnes kirjeldusliku motiivina, vaid olemisviisina – mets ei ole pelgalt taust, vaid osaline, vaikne tegelane. Luuletustes kerkivad esile ajatus ja kaduvus, samuti keha ja keele, naiselikkuse ja looduse ühenduskohad. Keel on Pihelgasele mitte ainult väljendusvahend, vaid aine ja kude, mille kaudu maailm ilmub. Tema luule püüab tabada seda, mis jääb sõnastamise piiri taha – aimdust, helki, õhkõrna liikumist.

Carolina Pihelgas on eesti luuletaja, esseist ja tõlkija, kelle loomingut iseloomustab filosoofiline süvenemine ja tundlik keelekasutus. Ta on avaldanud mitmeid luulekogusid, kus sageli põimuvad mütoloogilised, looduslikud ja keelelised teemad. „Metsas algavad hääled“ kuulub tema varasemas loominguetapis ilmunud teoste hulka, kuid selles on juba tunda tema küpset poeetilist hoiakut – vaikse intensiivsusega kirjutamist, kus iga sõna on kaalutud ja igal pausil on tähendus. See raamat kõnetab lugejat, kes otsib luulest vaikuse ja tähenduse vahelist tasakaalu.