Ekraani taga

Romaan “Ekraani taga” jälgib teismelist Sarat, kes teab juba alguses, et ta ei sobitu klassikaaslaste ja tuttava elurütmiga. Ta hoiab end varjus, eelistab vaikust ja vaatlust ning toimetab olukordades, kus teised ei märka mustreid. Kui tema lähiümbruses ilmnevad kahtlased surmad, hakkab Sara otsima seoseid oma perekonna minevikuga, mis on jäänud poolikuks nii ametlikes dokumentides kui ka mälukatketes. Teos seab fookusesse valiku, mida teha teadmisega, mis ei pruugi meeldida, ning näitab uurimist tööna: ekraanid, sõnumid, salvestised, kaustad. Noortepõnevik ei ehita lugu juhusliku sensatsiooni peale, vaid sammudele, mille kaudu peategelane kogub killud kokku ja kontrollib hüpoteese. Nii muutub “varjatus” mitte ainult Saraga seotud tunnuseks, vaid ka meetodiks, millega ta liigub läbi toimuva.

Raamat kasutab võrgukultuurist tuttavat tempot: lühikesed peatükid, järjepidevad pöördepunktid, vaatenurgad, mis koonduvad uueks mustriks. Käsikiri nihutab tegevuse ekraani ja tänava vahele, kus privaatsus, identiteet ja info omamine on sama kaaluga kui julgus küsida. Jutustus tõstab esile, kuidas vihjed sünnivad väikestes märkides: kerimisrutiinis, sõpruse proovilepanekus, ajajälgedes. Veebis sündinud varasem versioon (autor kirjutas Shershade’i nime all; lugu kogus tuhandeid lugemiskordi) on siin ümbertöötatud ning raamatu vormi tõstetud: dialoogid on selgemad, pinge liigub läbi tegevuse, mitte loosungite. Teos hoiab noore lugeja jaoks arusaadavat lauseehitust, kuid ei lihtsusta valikuid. Oluline ei ole see, kas Sara “on eriline”, vaid mida ta oma eripäraga teeb; uurimine ei vabasta hindadest, vaid teeb need nähtavaks. Nii kerkivad teemad – üksildus, kuuluvus, tagajärg – ekraani taustal, mitte selle asemel.

Carolin Kuuskmäe on Eesti autor, kes alustas loo avaldamist veebis ning tõi selle hiljem trükiformaati. Ta kirjutab noortele suunatud põnevikku, kus sündmused ja järeldused kasvavad välja vaatlusest, andmetest ja otsustest. Autor kasutab jutustust, mis toetub rütmile, mitte efektile: stseen algab väikese tegevusega ja lõpeb küsimusega, mis avab järgmise lõigu. “Ekraani taga” näitab seda hoiakut selgelt – ekraan ei ole maagiline värav, vaid töölaud, millel tõde pannakse kokku. Kuuskmäe jätab ruumi lugeja otsusele, kuidas ta mõistab Sara vaikust, umbusku ja visadust ning millist hinda on mõistlik teadmise eest maksta.