Laste eelmised elud

Raamat keskendub väitele, et väikelastel võib ilmneda mälestusi varasematest eludest, ning küsib, kuidas neid kirjeldusi mõtestada nii, et laps jääks kaitstuks ja vanem saaks rahulikult tegutseda. Teos eristab fantaasiat ja korduvat mälupilti: autor soovitab kuulata sõnastust, jälgida korduvust, ajastust ja detailide püsivust ning panna need kirja ilma juhtivate küsimusteta. Näidatud on, kuidas lapse jutustused võivad käia koos kehaliste reaktsioonide, hirmude või mängumustritega, ning kuidas vanem saab märgata vallandajaid igapäevaolukordades. Üheks lähtejuhtumiks on poiss, kelle kodusõja lahinguvälja kirjeldused ja nendega tegelemine langetasid hirmureaktsioone; sellest liigutakse üldiste töövõteteni. Raamat ei paku universaalset seletust, vaid annab tööraami: ära vaidle lapse kogemuse vastu, ära sisesta oma versiooni, hoia dialoog lühike, kirjuta üles, kontrolli võimalikke allikaid ja tee ruumi vaibumisele.

Teos käsitleb praktilist tegutsemist: kuidas pidada lihtsat päevikut, kuidas eristada mängu, und ja mälupilti, kuidas suunata vestlust, et laps ei võtaks üle täiskasvanu ootust. Autor sõnastab kontrollküsimused, mille abil hinnata, kas kirjeldused viitavad konkreetsele ajale, kohale, ametile või juhtumile, ja kuidas neid vaoshoitult võrrelda avalike allikatega. Esile tuuakse ka riskid: suggestioon, ületõlgendamine ja lapse hirmu võimendamine. Raamat näitab, kuidas rahustada äkilisi reaktsioone, kuidas raamida korduvaid unenägusid ja kuidas kaasata vajaduse korral nõustajat, jäädes alati lapse tempo juurde. Lugeja saab juhised, kuidas hoida perekonnas selge kokkulepe: laps räägib, täiskasvanu kuulab ja fikseerib; keegi ei otsi tõestust iga hinna eest. Nii muutub teos vanema tööriistaks, mitte vaidlusraamatuks.

Käsitlus on suunatud eeskätt lapsevanematele ja koolieelikute-koolilastega tegelejatele, kes kohtavad ootamatuid kirjeldusi, korduvaid hirme või mängustseene, mille taust pole selge. Raamat pakub rahuliku keele, millega seda kõike sõnastada, ning lihtsa otsustuspuu: kas kuulata edasi, kas küsida vähem, kas otsida täiendavat abi. Lisad annavad näidisdialooge, skeeme vestluste üleskirjutamiseks ja soovitusi, kuidas peres kokkuleppeid hoida. Lähtekoht on selge: lapse kogemust ei ole tarvis kiiresti kinnitada ega kummutada, kõigepealt tuleb tagada turvaline raam, milles kirjeldus võib taanduda või saada selgema kuju. Teos õpetab seostama tähelepanelikku kuulamist, vaoshoitud kontrolli ja igapäevast rutiini nii, et laps saaks oma loo rahulikus tempos läbi rääkida ja pere saaks tegutseda ühtse arusaama järgi.