Kiri Giuliale

Carlo Montella romaan „Kiri Giuliale“ on üles ehitatud ühe mehe tagasivaatele, mis avaneb kirjana naisele, kelle roll tema elus on olnud määrav. Tekst kujutab isiklikku ja ajaliselt ulatuvat mõtisklust, kus autor püüab läbi kirjutamise taastada, mõista ja seletada oma tundeid, valikuid ja kaotusi. Kirja vorm võimaldab viibida vahetus, sageli katkestatud mõttekäigus, kus olevik ja minevik vahelduvad ning kogemused asetuvad järjestusse tagantjärele. Jutustaja ei keskendu konkreetsele sündmusele, vaid nende kogumile, mille kaudu kujuneb suhe Giuliani ja arusaam iseendast.

Romaani keskmes on vaikne, ent pidev sisemine liikumine – püüd väljendada seda, mis jäi toimumise hetkel ütlemata. Autori tähelepanu on suunatud mälule, ajale ja inimsuhete habrassusele, mis kirjas saavad vormi, kuid ei saavuta lõplikkust. Keel on lihtne ja selge, kuid mitte deklaratiivne, pigem tunnetuslik ja mõtlik. „Kiri Giuliale“ ei paku loo lahendust ega kulminatsiooni, vaid toimib katkenud dialoogina, milles üks pool on vaikiv. Tegemist on introspektiivse tekstiga, mis võimaldab lugejal viibida ühe elu läbikirjutamises, otsimata lõplikke vastuseid, vaid dokumenteerides möödunut.