Pinocchio

Carlo Collodi „Pinocchio“ on 19. sajandi lõpus loodud allegooriline muinasjutt, mis jutustab puunukust, kes unistab saada päris poisiks. Lugu algab sellest, kuidas vaene puutöömeister Geppetto valmistab endale nuku, kes ärkab ellu ja osutub esimesest hetkest peale isepäiseks ja seiklushimuliseks. Pinocchio teekond on täis katsumusi, mis viivad teda nii tsirkusesse, petiste küüsi, kui ka koolipingile, ent läbivalt saadab teda soov saada paremaks ja vääriliseks lapseks. See lugu ei ole pelgalt lõbus seiklus, vaid ka õppetund aususest, sõnakuulelikkusest ja valikute tagajärgedest.

Pinocchio karakterit kujutatakse ühtaegu süütu ja kangekaelsena – teda on kerge mõjutada, kuid temas peitub siiras soov muutuda. Loo arenedes tuleb tal õppida eristama tõde valest, head halvast ning mõistma, et lubadustel ja tegudel on tagajärjed. Sümboolsed elemendid, nagu ninapikenemine valetamisel või haldjas, kes teda korduvalt päästab, annavad loole muinasjutulise, kuid samas kasvatava mõõtme. Kuigi lugu sisaldab koomilisi ja fantastilisi episoode, on selle üldtoon moraalipõhine, keskendudes lapse kujunemisele täiskasvanuks – mitte füüsiliselt, vaid eelkõige sisemiselt ja eetiliselt.

Carlo Collodi, kodanikunimega Carlo Lorenzini, oli itaalia ajakirjanik ja kirjanik, kes kirjutas „Pinocchio“ algselt ajalehejutustusena, hiljem ilmus see romaanina ja saavutas kiiresti rahvusvahelise kuulsuse. Collodi eesmärk oli ühendada meelelahutuslik muinasjutt pedagoogilise sõnumiga, mis kõnetaks nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Tema teos on tõlgitud sadadesse keeltesse ning leidnud arvukalt dramatiseeringuid ja ekraniseeringuid. „Pinocchio“ on üks esimesi lastelugusid, mis ei idealiseeri lapsepõlve, vaid käsitleb seda kui protsessi täis eksimusi, arengut ja võimalust muutumiseks.