Fredmani epistlid & laulud

Võib vaid arvata, milline rõõm oli tõlkida neid lustiliste pealkirjadega lugusid eesti keelde: Viiulit vingutavale papa Bergile; Eleegia kakluse puhul "Gröna Lundi" kõrtsis; Fredmani kõnelus iseendaga üheI 1768. aasta suveööl, lamades "Pugeriku" kõrtsi ees, just pangamaja vastas; Sellest, kuidas Movitz ühel 1769. aasta suveõhtul tänaval peksa sai, sest ta tšellol katkes kvintkeel…

Rootsi kirjanduse au ja uhkus Carl Michael Bellman (1740-1795) on eesti lugejale üpris tundmatu nimi. Temas on koos tundelisus ja brutaalsus, aristokraadi loomulik peenus ja elegants ning boheemlase kisk inetu ja räpase poole - elujanu metsik ja palavikuline meloodia, milles raskemeelsuse pausid.
Bellmani teoste akadeemilises standardväljaandes on kaksteist köidet, kuid tema maailmakuulsus rajaneb selle tõlke aluseks olnud kahel esimesel köitel - "Fredmani epistlid" (1790, 82 epistlit) ja "Fredmani laulud" (1791, 65 laulu). Mõlemas raamatus moodustavad tekst ja meloodia lahutamatu terviku.
1960 algselt piibliparoodiliselt, Sanct Fredmani elurõõmu evangeeliumina mõeldud, barokse joomalaulu laadis lood jõudsid 30 aasta jooksul küllalt muutuda laadis ja stiilis, kuid mitte olulisemas - murdumatus elurõõmus ja sügavas inimsuses. Epistlitegelaste prototüüpideks olid Stockholmi kõigile teada värvikad kujud - Veenuse ja Bacchuse teenrid, allakäinud, kuid elurõõmsad viinaninad ja kõrtsimuusikud, Bellmani sule all poolmüütilisteks tegelasteks saanud reaalsed isikud.
Viisid võttis Bellman kaasaegse, eeskätt prantsuse populaarmuusika (koomiline ooper, vodevill, prantsuse klassikalised šansooniantoloogiad) ja rahvamuusika, näiteks ehtsa tänavamuusika repertuaarist, ta laenud ulatuvad Händelist Mozartini. 51. epistli aluseks jääb näiteks meloodia, millest hiljem sai "Porilaste marss". Kaasaegsed olid tuttavad enamikuga neist meloodiatest. Osa oma viise on Bellman tõenäoliselt kirjutanud ka ise.
Mati Sirkel