Karl XII. 4 juttu kogust "Karolingid"

Carl Gustaf Verner von Heidenstami teos „Karl XII. 4 juttu kogust *Karolingid*“ esitab nelja novelli kaudu poeetilise ja idealiseeritud pildi Rootsi kuningast Karl XII-st ja tema kaaskonnast. Need lood on osa suuremast tsüklist, milles autor püüab taastada 18. sajandi alguse Rootsi suurvõimu hiilgeaja vaimsust ja traagikat. Karl XII kujutatakse kangelasliku, ent vastuolulise tegelasena — sihikindla ja askeetlikuna, kes seab isikliku au, sõjaväelise distsipliini ja riigi huvid kõrgemale kui inimlikud nõrkused. Samas pole tegu elulooga ajaloolises mõttes, vaid pigem kirjandusliku mälestusmärgiga, milles ajaloofaktid põimuvad müütilise ja romantilise kujutlusvõimega.

Lugudes peegelduvad sõjategevus, lojaalsus, truudus ja kaotus, kuid rohkemgi kui lahingud ise, huvitab Heidenstami inimeseks olemise sisemine mõõde. Teda köidab see, kuidas inimesed reageerivad ekstreemsetes olukordades — kuidas kangelaslikkus põimub üksilduse, fanaatilise usu või isikliku hukuga. Karl XII tegelaskuju kõrval saavad hääle ka tema kaaslased, lihtsamad sõdurid ja kaasvõitlejad, kelle saatustes peegelduvad ajastu väärtused ja eetilised pinged. Teksti rütm ja keel on teadlikult arhailise hõnguga, rõhutades ajaloolist distantsi ja kangelaseepose tooni, milles sõna ei ole ainult vahend, vaid osa autori moraalsest ja esteetilisest hoiakust.

Carl Gustaf Verner von Heidenstam (1859–1940) oli Rootsi poeet, esseist ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kes oma loomingus püüdis taastada rahvuslikku identiteeti ja ajaloolist uhkustunnet. Teda peetakse üheks Rootsi kirjanduse olulisemaks 19.–20. sajandi vahetuse kujundajaks. *Karolingid* on tema ajaloolis-patriootilise loomingu tipp, milles ühenduvad romantiline idealism ja sügav kultuuriline introspektsioon. Ehkki tänapäevane lugeja võib Heidenstami käsitlust pidada idealiseerivaks või stiliseerituks, kannab see siiski olulist ajastu- ja väärtuspeegeldust ning pakub vaate akna Rootsi kuningliku suuruse ja languse poeetilisse tõlgendusse.