Sinu käte vahel

Too aasta - tegelikult peaaegu kaks, alates poja surmast kuni tütre sünnini - nood aastad tähendasid mulle kummalist ja ainulaadset kogemust: äkitselt ei olnud enam mehi, mitte ühtegi. Mina ise ei olnud enam naine, vaid haud, kuhu kõik oli varisenud, auk. Maakera oli tühi.
Enne ma vaatasin mehi, ma veetsin nii suurema osa ajast. Vähesed märkasid seda, vähesed taipasid. See oli saladus - ma armastasin neid salaja. Minu abikaasa oli alati kõige nähtavam, kõige selgemalt valvel, pulbitsev - ta püüdis ennast varjata, kuid ma nägin tema iha, nagu peeglist nähakse iseennast. Ja siis jäi maa äkitselt tühjaks. Isegi abikaasa kadus pea- egu täielikult minu vaateväljast, jätsin temast alles vaid tükeldatud, seksuaalseteks funktsioonideks taandatud keha, keha tükid, mida paigata minu riismetega - katse moodustada tervik, teha uuesti üks mees, üks poeg.
Ma olin hull. Hull valust, hull lootusest: teha mees.
Naine, kelle nimi on Camille, armastab mehi, kõiki mehi. Ta jälgib neid ja mõtleb nendest. Kohtab neid tänaval ja kujutleb end nende käte vahel. Lõppeks kirjutab ta nendest ja neile raamatu. Seal on nad kõik: isa, vanaisa, onu, poeg, esimene armastus, abikaasa, armuke, õpetaja, töökaaslane, tundmatu tänavalt, kirjastaja...
Prix Fémina kirjandusauhind, 2000