Närviline romanss

Camille Laurensi romaan „Närviline romanss“ on eneseteadlikult kirjutatud intiimne jutustus, mis vaeb armastuse, iha ja sõltuvuse piire. Teose keskmes on nimetu naisjutustaja, kes alustab kirglikku, ent vastuolulist suhet endast noorema mehega. Algne vaimne ja füüsiline tõmme kasvab kiiresti sõltuvuseks, mille kaudu hakkavad ilmnema armastuse varjuküljed: kontrollivus, allumine, emotsionaalne ebastabiilsus. Jutustaja püüab oma kogemust mõtestada nii läbi isikliku kui kirjandusliku prisma, viidates armastuse kujutamisele kultuuris ja kirjanduses ning pannes lugeja pidevalt küsima, kuivõrd usaldusväärne tema vaatenurk on.

Romaan on üles ehitatud pihtimuslikus, sisemonoloogilises vormis, kus peategelane analüüsib oma tundeid ja valikuid halastamatu aususega. Kirjutamine ise muutub talle vahendiks, millega säilitada identiteet ja kontroll olukorra üle, mis on hakanud teda emotsionaalselt laastama. Laurens põimib isikliku eluloo arutelu feministlike ja ühiskonnakriitiliste tähelepanekutega, puudutades naise rolli armusuhetes ning ootusi, mis talle kultuuriliselt asetatakse. Samal ajal jääb teose toon vaheldumisi irooniliseks, eneseirooniliseks ja valulikuks, hoides lugejat pidevas kahtluses, kas tegemist on ülestunnistuse või mänguga pihtimusliku žanri võimalustega.

Camille Laurens on prantsuse kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle loomingut iseloomustavad autobiograafilised motiivid, eksperimentaalne vorm ja enesereflektiivne stiil. Teda on peetud üheks tänapäevase prantsuse autofiktsiooni väljapaistvamaks esindajaks. „Närviline romanss“ ilmus algselt aastal 2006 ning pälvis mitmeid kirjandusauhindu, sh Prix Femina. Laurens on kirjutanud nii romaane, esseistikat kui ka teatri- ja ajakirjandustekste, käsitledes sageli naiselikkuse, keha ja kirjutamise vahelist pinget. Tema keel on täpne, terav ja analüütiline, mis võimaldab tal käsitleda keerukaid teemasid vaoshoitud, ent läbitungiva pilguga.