Tänukiri

Bruno Traveni jutustus „Tänukiri“ kuulub autori lühiproosa paremikku, ühendades talle omase lihtsa, ent kõneka stiili terava sotsiaalse alatooniga. Lugu viib lugeja Mehhiko maapiirkonda, kus inimeste elud kulgevad vaesuses, aga ka väärikuses, mida ei suuda murda ei looduslikud katsumused ega ühiskondlikud ülekohtud. Jutustuse keskmes on pealtnäha tagasihoidlik sündmus — üksik vanem naine saadab tänukirja võimuesindajatele. See lihtne akt osutub aga mitmekihiliseks žestiks, mis kannab endas sügavat irooniat, allasurutud viha ja vaikset trotsi. Traveni pilk on inimeste suhtes mõistev, kuid võimustruktuuride suhtes vankumatult kriitiline.

Tekst on napp, lakooniline ja sisult tihendatud. Traveni jutustamislaad ei hiilga mitte ilukõne ega draamaga, vaid täpsete detailide, vaoshoitud huumori ja vaikse sümboolikaga. „Tänukiri“ on kui miniatuur, milles peegeldub terve ühiskonnakihtide süsteem — need, kellelt võetakse, ja need, kes võtavad. Samal ajal jääb autor truuks oma veendumusele, et isegi kõige lihtsam ja vaiksem inimene omab häält, kui ta julgeb seda kasutada, olgu või kirja teel. Loo lõpp ei paku klassikalist lahendust, kuid just see vaoshoitus annab loole suurema moraalse jõu ning jätab lugejale ruumi järelemõtlemiseks.

Bruno Traven (u 1882–1969), keda on peetud nii sakslaseks, ameeriklaseks kui mehhiklaseks, oli saladuslik ja eraklik kirjanik, kelle tegelik isik on jäänud lõpuni segaseks. Tuntuks sai ta romaanidega, mis käsitlesid rõhutute elu, eriti Mehhiko pärismaalaste ja töölisklassi kannatusi, kuid ka vastupanu ja väärikust. Tema teoseid iseloomustab sügav sotsiaalne empaatia ja võimukriitiline hoiak, kuid ka narratiivne meisterlikkus, mis lubab tal rääkida suurtest teemadest vaikselt ja rahulikult. „Tänukiri“ on hea näide sellest, kuidas Traven suudab väikese loo kaudu luua laia ühiskondliku peegelduse, kus sõnade kaal on suurem kui nende arv.