Puuvillanoppijad

Bruno Traveni romaan „Puuvillanoppijad“ kujutab hooajatööliste rasket ja väärikusetut elu Põhja-Ameerika läänepoolsetes osariikides 20. sajandi alguses. Teose peategelane Gales liigub ühelt lihttöökohalt teisele, olles kord puuvillaväljal, kord pagaritöökojas või karjakasvatajate teenistuses. Igas töökohas valitsevad tingimused, mis paljastavad süsteemse ekspluateerimise, töövõtjate abituse ja igapäevase võitluse paljaks ellujäämiseks. Raamatu esimeses osas kujutatakse puuvillakorjajate elu kui otsekui orjuse jätku kaasaegses vormis, kus tööline on masin, mitte inimene.

Romaani teises ja kolmandas osas suunab autor tähelepanu tööliste eneseteadvuse kasvule. Pagaritööstuse oludes kerkib esile vajadus organiseerumise ja solidaarsuse järele, mille tulemuseks on edukas kelnerite streik. Traven ei paku valmis lahendusi, kuid näitab vastupanutahet ja arusaama, et muutused on võimalikud, kui inimesed tegutsevad ühiselt. Romaani lõpuosa, mis kujutab Galesi tegevust veisekarjaga teel olles, loob kontrasti varasema suletud ja rõhuva maailmaga. Avarad maastikud ja vahetu looduskogemus annavad ruumi vabadusele ja väärikusele, mida tööstuslik töömaailm on peategelaselt ära võtnud.

Bruno Traven (u 1882–1969) oli müstiline ja oma identiteeti kiivalt varjanud autor, kelle elust on vähe teada, kuid kelle teosed on leidnud laialdast rahvusvahelist tähelepanu. Teda tuntakse sotsiaalse tundlikkuse ja inimväärikust käsitleva temaatika poolest. Tema romaanides astub sageli esile üksikisik, kes seisab silmitsi võimustruktuuride, kapitalismi julmuse ja ühiskondliku ebaõiglusega. „Puuvillanoppijad“ kuulub Traveni varasemate tööde hulka ning loob aluse temale iseloomulikule stiilile, kus realism ja humanism põimuvad ladusas ja pildirohkes jutustuses.