Kaneelipoed

Bruno Schulzi teos „Kaneelipoed” on lühiproosast koosnev kogumik, mida on nimetatud ka romaaniks novellides. Loo keskmes on kujuteldav linn, mis on ühtaegu argine ja müütiline, meenutades autori kodulinna Drohobyczi, ent paisutatuna fantaasia ja unenäolisuse kaudu sootuks uueks ruumiks. Schulz loob keskkonna, kus reaalsus ja kujutlus põimuvad, ning igapäevased detailid saavad poeetilise ja sümboolse mõõtme. Teos avab lapsepõlve ja mälu kaudu maailma, kus argine elu muutub salapäraseks ja kordumatuks.

„Kaneelipoed” kujutab tegelasi, kes elavad justkui samas maailmas, kuid kelle tegevust ja olemust läbib alateaduse ja unistuste mõju. Erilise keskse kuju leiab minajutustaja isa, kelle eksalteeritud ja fantastilised ideed viivad lugeja sürrealistlikesse kujunditesse. Schulzi poeetiline keel ja kujundirohke stiil loovad atmosfääri, kus lihtsad detailid, näiteks tänavad või majad, saavad sümboolse tähenduse. Nii tekib lugu, mis ei järgi traditsioonilist sündmustikku, vaid avaneb piltide, meeleolude ja unenäolise logika kaudu. Raamat kutsub lugejat rändama sisemaailma labürintidesse, kus müüt ja argipäev muutuvad eristamatuks.

Bruno Schulz (1892–1942) oli juudi päritolu Poola kirjanik ja kunstnik, kelle looming kuulub 20. sajandi Euroopa modernistliku kirjanduse tippu. Ta tegutses paralleelselt nii kirjaniku kui ka graafikuna, kuid tema tuntus rajaneb eelkõige proosakogudel „Kaneelipoed” ja „Mannekeenide poed”. Schulzi kirjutamisstiili iseloomustab poeetiline intensiivsus, sümbolite rohkus ja autobiograafiliste elementide põimumine fantaasiaga. Tema elu lõppes traagiliselt, kui ta hukati Teise maailmasõja ajal natside poolt, kuid tema looming on jätkuvalt mõjukas ja inspireeriv, olles mõjutanud paljusid hilisemaid autoreid nii Poolas kui ka mujal maailmas.