Inimene vahetab kesta

Bruno Jasieński romaan „Inimene vahetab kesta” on 20. sajandi esimese poole ideoloogiline ja ulmeliste sugemetega teos, mis püüab kujutada tulevikumaailma, kus ühiskond ja inimene ise on radikaalselt ümber kujundatud. Loo keskmes on tehnoloogiline ja sotsiaalne eksperiment, mille kaudu autor esitab küsimusi inimese olemuse, ühiskondliku ümberkujunemise ja utoopiliste ideaalide võimalikkuse kohta. Teos ei piirdu pelgalt ulmevormiga, vaid on ühtlasi poliitiline allegooria, milles peegelduvad kommunistliku utoopia unistused ja modernistliku ajastu lootused.

Romaani tegevus toimub tulevikus, kus teadus ja kollektiivne töö on loonud seninägematu ühiskonnakorra. Inimesed saavad vahetada oma „kesta” – nii füüsilises kui metafoorses tähenduses –, viidates sellele, et isiksus ja keha on eristatavad ning ümberkujundatavad. Samal ajal kerkivad esile küsimused identiteedi kadumisest, emotsioonide ja inimsuhete tähendusest ning tehnoloogia mõjust inimesele. Jasieński loob teravalt konstrueeritud maailma, kus lootus ja hirm põimuvad, ning tema keelekasutus on ajastule iseloomulikult ekspressiivne ja retooriline. Süžee areneb ideede juhtimisel rohkem kui karakterite loogika najal, andes teosele manifestilaadse tooni.

Bruno Jasieński (1901–1938) oli poola päritolu kirjanik, kes tegutses Nõukogude Liidus ja sattus lõpuks Stalini repressioonide ohvriks. Ta oli üks Poola futu­rismi alusepanijaid ja tema loomingusse põimusid tihti sotsialistlikud utoopiad, tehno-optimism ja ideoloogiline paatos. „Inimene vahetab kesta” on hea näide tema hilisemast loomingust, kus nõukogude ideoloogia ja kirjanduslike katsetuste piir hägustub. Teos kuulub nõukogude aja ulme ja utoopilise kirjanduse varamusse ning on tänapäeval oluline peamiselt kultuuriloolise ja ideoloogilise analüüsi objektina.