Dracula

Bram Stokeri „Dracula“ on 19. sajandi lõpul ilmunud gooti romaan, mis pani aluse paljudele hilisematele vampiirilugudele ja kujundas senini tuntud kuvandi krahv Draculast kui aristokraatlikust, kuid surmatoovast olendist. Teos on üles ehitatud päevikukatkete, kirjade ja ajaleheartiklite vormis, luues seeläbi mitmehäälse ja dokumentaalse mulje. Lugu algab inglise noore notari Jonathan Harkeri reisiga Transilvaaniasse, kus ta satub salapärase ja võimsa krahv Dracula külalislahkuse ohvriks. Peatselt saab selgeks, et Dracula pole tavaline inimene, vaid sajandeid elanud vampiir, kes plaanib tuua oma õudused ka Inglismaale.

Sündmustik kandub Transilvaania mägedest Londonisse, kus vampiir põhjustab segadust ja hirmu, püüdes oma mõju alla saada mitmeid tegelasi, sh noort ja kaunist Lucy't. Tema lähedased, sealhulgas arstiprofessor Van Helsing, alustavad võitlust, milles põimuvad teaduslikud teadmised ja ebausk, ratsionaalsus ja irratsionaalne hirm. Stoker loob pineva ja sümbolirohke loo, milles peegelduvad ühiskondlikud hirmud, seksuaalsus, usuline ambivalentsus ja tolle aja moderniseeruv maailm. Romaani pingeline õhustik ja aeglane kulminatsioon loovad mõjuva kontrasti pealtnäha rahuliku viktoriaanliku elu ja varju hiiliva õuduse vahel.

Iiri päritolu kirjanik Bram Stoker (1847–1912) tegutses suure osa oma elust Londonis, kus ta oli ka kuulsuse tippu jõudnud näitleja Henry Irvingi isiklik sekretär ja Lyceumi teatri juht. Stoker kirjutas mitmeid romaane, kuid „Dracula“ jäi ainsaks, mis talle hilisemat kirjanduslikku surematust tõi. Kuigi romaan ei saavutanud tema eluajal märkimisväärset edu, kujunes see 20. sajandil kultusteoseks, mille mõjud ulatuvad kirjandusest filmikunstini. „Dracula“ jääb üheks olulisemaks teoseks gooti kirjanduse traditsioonis ning on endiselt tähenduslik ka kaasaegsele lugejale.