Neljakümne esimene. Seitsmes kaaslane

„Neljakümne esimene. Seitsmes kaaslane“ ühendab kahte Boriss Lavrenjovi lühiromaani, mis mõlemad käsitlevad revolutsiooni ja kodusõja aegseid sündmusi. Teoste keskmes on tavainimese kokkupuude ajalooliste murrangutega, kus isiklik ja poliitiline põimuvad vältimatult. „Neljakümne esimene“ kujutab naisbolševiku ja valgekaartlase vahelist suhet, mis kujuneb ootamatult keerukaks, kui nad satuvad isoleeritud olukorda. Sõjaline vastasseis ja ideoloogiline veendumus satuvad konflikti inimsuhete haavatavusega. Traagiline lõpp toob esile ajastu kompromissituse, kus tunded jäävad alla kohustusele partei ja idee ees. Autor ei anna hinnanguid, vaid laseb olukorral iseend kõneleda, rõhutades valikute vältimatust ja nende tagajärgi.

„Seitsmes kaaslane“ liigub teisest küljest lähenedes samale ajastule. Endine tsaariohvitser, kes on uue korra tingimustes kaotanud positsiooni ja turvatunde, seisab silmitsi identiteedikriisiga. Teda ei ähvarda mitte ainult füüsiline hukk, vaid ka sisemine lagunemine. Otsides kohta ühiskonnas, kus tema varasem minevik on nüüd koorem, püüab ta säilitada väärikuse ja inimeseks jäämise. Lavrenjov jälgib üksikisiku moraalseid dilemmasid olukorras, kus ei eksisteeri enam mustvalgeid tõdesid. Vaatamata vaiksele stiilile on teoses tugev pinge: inimene peab tegema otsuseid, mis määravad tema tuleviku, ent samal ajal pole tal täielikku selgust omaenda väärtuste suhtes. Mõlemas loos ei püstitata suuri loosungeid, vaid kujutatakse inimest keset kõhklusi ja olukordi, mille üle tal puudub täielik kontroll.